Ma tean, et ma hakkan selle eest mööda päid jalgu saama. Ma tean, et nad ei saa minust kunagi aru ja ei hakkagi aru saama. Ja ma tean, et kui keegi leiab üldse siin maailmas põhjuse mind vihata, siis teevad seda nemad kogu südamest. Aga ma ei mõista. Miks nad mind üldse enda ligi mind kutsuvad, kui siis ainult nõelata oskavad. Mida päev edasi, seda vähem ma tahan siin olla.

Ma ei vihka neid. Ma armastan neid. Sellel omal viisil, mis nad armastust mu sisse üldse on elama jätnud. Aga ma ei suuda siin olla, sest ma ei jaksa koguaeg haiget saada. Ma olen selle jaoks liiga nõrk inimene. Ja pealegi tundub distantsilt kõik see palju parem.

Aga ikkagi saan mina vastu päid ja jalgu. Peaaegu iga kord, kui ma uuesti proovin, valatakse mind üle silmakirjalike märkuste, alusetute süüdistuste ja põlgusega.

Miks ma peaksin tahtma olla inimeste juures, kes mind südame põhjani põlgavad? Miks? Sest nad on õnnetud, kui neil pole ohvrit, kellenahka nülgida`?

Ma ei tea ühtegi halba sõna, mis nende poolt minu pihta poleks käinud.

Mul on kahju, aga ma ei taha enam see ohver olla. Ma lihtsalt ei jaksa enam nutta.