Tundsin ennast eile veidralt. See tunne, mis mul on koguaeg olnud, see süvenes. See koduta oleku tunne. Ma olin nii kaitsetu. Mul polnud kuhugi minna.

Ta saab minust valesti aru. Temajaoks muutub iga mu palve virinaks. Tegelikult pole ma kunagi virisenud. Vahel lihtsalt teeen märkusi ja palun midagi. Aga talle ei jõua see kohale.

Ta arvab, et me peaks ühise kodu meisterdama. Selleks, et ma ennast kuskil hästi tunneks. Ma ei tea. Praegu oleks see minujaoks liiga suur töö.