Ma tulin siia hommikul kohutavas tujus. Kirjutasin pika sissekande sellest, millised inimesed on head ja millised on halvad ja millised mulle meelivad ja millised ei meeldi. Aga ma ei suutnud seda üles riputada.

Ta ei luba mul kellestki pahasti rääkida. Ütleb, et see tee minu samasuguseks kui need, kelle pihta mu viha käib. Ja ma täiesti nõustun temaga. Ta ise ei räägi kunagi halvasti, aga ta mõtleb ja õnneks näen ma temast läbi.

Ja mul on kahju, et ma pean teda vahel ebameeldivasse olukorda panema. Sellisesse, milles mul endalgi kohutavalt vastik on. Nojah.

Kogu see jama oli teistest sõltumises ja teiste ja meie erinevates prioriteetides. Järgmine ja kõik ülejärgmised korrad teeme me nii nagu meie tahame ja ei kavatse karvavõrdki enam teiste heaksarvamistest end mõjutada lasta. Milleks meil siis auto ja kodu on.