Me oleme viimasel ajal teineteisest natuke rohkem eemal olnud. Ja natuke on mul tunne, et see on mõnus ka. Siis jõuab teineteist igatseda. Puudust tunda. Eemal seepärast, et ma hakkasin korralikus tudengiks. Järjekordselt. Ja tema kaisusus ärgates mul tavaliselt teadmiste isu pole. Üksi tuleb see tahes tahtmata peale.

Ma räägin ükspäev natuke haridusest.

Aga see eemalolemine on seepärast hea, et mul tekib jälle see esimeste kuude tunne. See kuidas hommikul istud koolis ja püüad õhtuseid plaane välja mõelda. See kuidas õhtuti istume kinos ja jalutame käest kinni mööda tänavaid. See on hea. Kui koguaeg koos olla, siis kaob see natuke ära. Ei ole ootust ja teisi inimesi. Siis kaob ära ka tahtmine kuskile koos minna või midagi koos teha. Mitte täitsa ära, vaid peidab ennast kuhugi unenägude ja filmiõhtute vahele.

Osadel meestel on komme suhte süvenemisel mitte enam tähelepanelik olla. Ja muidugi. Kui pidevalt teineteisega olla siis ei saagi ainult ninapidi koos ajadega tegeleda. Ja tekibki olukord, kus ollakse ühes ruumis, aga teineteisele tähelepanu ei pöörata. Mingil hetkel ei saadagi enam aru, mida siis valesti tehakse.

Ma võibolla tahangi ise praegu natuke rohkem lahus olla. Oma asjadega tegeleda, õppida ja mõne inimesega, kes mulle vaimselt pinget pakub, kohtuda. Aga see ei ole üldse selline tüdimus või väsimus suhtest. See just lisab sellesse võlu.