Unistuste poole sihtides

Eilse Tartus käiguga tuli unistus natuke lähemale. Et nüüd oleks kõik vaid selle taga, et mis tema seal teeb. Ma loodan, et ta suudab loovalt mõtelda ja lahenduse leida.

Sest siis olen ma sügisel Tartus.

ma olen kiire ja vastapandamatult seksikas

Mina leian ka, et esmaspäev on nigel viis veeta üks seitsmendik oma elust.

Olen maganud heal juhul üle kahe tunni. Juhuste kokkulangevuse ja enda varasema laiskuse tõttu avastasin, et esmaspäevaks on vaja valmis olla neljaks eksamiks. Ja selles võtmes see nädalavahetus lendas- ja ma isegi jõudsin omadega valmis. Kui ööd vahele jätta ja päevad ninapidi konspektis veeta, siis see on parim, mis saab juhtuda. Kui välja arvata see, et eksamite ajaks olid mu juhtmed täiesti läbi kulunud ja süstematiseeritud täiskasvanuliku arutluse asemel suutsin endast suvalises järjekorras välja imeda esimesena meelde tuleva informatsiooni. Ja nõnda lõpetasin kolme tunnise eksami neljakümne viie minutiga ja kolme A4ga. Sest ma tõesti ei viitsinud enam rohkem mõelda, arutleda või vaarida asjade kallal, mis kuskil ajusopis võibolla peidus on. Peaasi, et sain kaelast ära. Vähemalt esialgu. Eksami tulemuste teadasaamiseni.

Noo, võibolla oleks see olnud ainult ebameeldiv esmaspäeva hommik, aga ei, õudus ei lõppenud. Muidugi oli mul ka teisipäevaks eksam planeeritud. Ja mitte üldse mõni kõige lihtsam eksam, kuigi ainepunkte saab selle eest mu koduse töö panuse kohta küll liiga vähe. Ja ma ei vastuta üldse, et ma homme(toim:täna) rohkem/vähem juhtmepundar olen kui täna. Seeon kohutav, kui olla ennast ogaraks õppinud ja eksamil avastad, et ohoo, olengi.. ogar.

Aga muidu olen ma õnnelik, et iiveldus eksami ajal lahendust ei leidnud, et ma kordagi ei minestanud ja mingil hetkel sekundiks ka patja sain puudutada. Kuni tema üles ärkas ja arvas, et võiks alevikku minna.

Muidu on elu ilus, homme vahest Tartu, nädalavahetusel äkki Saaremaale ja koolistressidieet on mu püksinumbrit väheke kahandanud. Ja järgmine eksam on alles tuleval neljapäeval.

Jee elu on ilus.

Aga nüüd tagasi Eesti ajaloo probleemide juurde:)

Sööb hinge seest ja elu ümber selle

''Palun naerata, kasvõi natuke''

Tema on ka väsinud. Ma usun, ma olen nutune partner, kui ajad kiireks ja kohutavaks muutuvad. Ma ei talu pingeid, stressi, raskeid päevi.

Mis minust sai? Millal ma nii nõrgaks muutusin? No, ma tean, et ma olen nõrk, aga nii nõrk? Ükskõik kui palju ma ka poleks õppinud, ikka valdab mind tunne, et ma ei tea midagi. Kõik, absoluutselt, tekitab pisara silmanurka. Panen temalegi liigsuure koorma- mida õnnetum ma olen, seda rohkem ma tahan lähedust. Aga elu ei ole väga lihtne, kui pahur ja õnnetu nunnu pidevalt su kaisus mossitab. Piiduks see siis paari päeva või nädalaga. Aga minul venib juba liiga pikale.

Suvi, palun tule,varasta mu kohusetunne!

Elu ei ole võitlus ühel rindel

Ma tahaks nautida. Oi, kuidas ma tahaks.

Nutma ajab. Ma olen katki. Lõhki. Eemal. Ära. Mul pole võimalustki. Ta ütleb, et ma mõtlen end haigeks. Et mu elul pole midagi viga. Ma tean, et ei ole. Aga, miks mulle tundub vale kõik, mis ma teen või minuga juhtub? Ja miski ei aita mul eemale saada. Ma olen mädasoos. See sööb mu unistused. Kiiresti.

Mul oli suurim unistus- Tartu. Mitte nii väga ainult kooli, kui eemale saamise, suureks saamise pärast. Nüüd mul pole midagi. Mõtlesin, ma saaks ka tänavu kooli vahetada. Peaksin Tartu kolima ja suureks saama. Unistusele lähemale. Endale lähemale? Äkki mu unistused läksid juba mullu mu lootustega sinna? Mina jäin siia ja kannatasin terve aasta. Segaduses ja muserdatuna.

Aga tänavu sattusin vastakuti sama probleemiga kui toona. Kas ma lasen end lüüa? Kas ma lähen ja põgenen ja annan alla?

Sõna koostöö kirjutatakse nelja tähega: MEIE!

Kuigi ei tahaks

Kas sa tead, kuidas lõhnab su põrand, kui oled sellele niinii ligi. Kas sa tead kuidas määrib murune muld, kui ennast pusasse peidad. Kuidas maitseb hirm olles ääretult üksi. Kuidas kõlavad võõrad, kui sul on valus. Kui ere võib olla öö, kui igatsed pimedust. Kui kare tundub tekk, kuidas hirmutab naer ning hoolimine.

Mina tean.

Et armastused saavad läbi

Ta ei oska mind hoida. Mina ei oska harjuda, et mind ei hoita. Vahel näib, et ta siiski hoolib. Vahel, kui minu silmad on pisarais ja hing maailmapeal laiali.

Kuid sellest ei piisa. Ma tahan armastust ilma agadeta. Igatsemist, teineteise peale mõtlemist koos tereõhtustkallismusuga uksel, sooja toiduga ahjus väikeste armsate asjadega, sõidutamise ja tähelepanuga.

Ma ei taha tantsida teiste poistega klubis. Ma ei taha, et mind nooliks teised huuled. Ma ei taha olla purjus või kurb, sest tema ei hooli. Ma ei taha. Ma ei taha, et mind lohutaks keegi teine, et hommikuse bensiinijaamaburgeri ostaks mulle keegi teine. Ma ei taha kõndida üksinda koju, kui kontsad on liiga kõrged ja päkad valusad. Ma ei taha, et keegi küsiks, mis ma tegin või miks kaks klaasi šhampust mu järgmise päeva ära rikuvad. Ma ei taha lõhnata sigareti järgi või magada üksi liigasuures voodis.

Aga tema ei oska hoolida või mitte tahta.

Ei taha, et meie oleks abielu, mille varjutavad märgid, et armastus on läbi.

Lõpetamata tutvused

Pärastlõunal apteeki lipates kohtusin koridoris juhuslikult vana sõbraga. Imelik on see maailm, kus arvad, et oled kohutavalt üksi, kuskil väikeses alevis, päris enda trepikojas. Ja siis jalutab vastu keegi, keda pole aastaid näinud ja kelle tere kõige vähem loota oskaksid.

Muidugi, kui meelde tuletada, pole see esimene kord, kui ta nõnda maa alt välja ilmub. Alles eelmises augustis, kui sõbrannadega Pärnus suvitasime ja Tallinna poole jalutama hakkasime, oli just tema auto see, mis meid teeservas ootas.

Ja see naljakas kord pooleteist aasta eest klubis, kui endise klassivenna mesijutu eest põgenesin ja tema mind päästma tuli.

Ei julge sedagi märkimata jätta, et meie tutvumine oli umbes sama juhuslik.

Olen lapsest peale leidnud, et sõbrad tulevad me ellu selleks, et meile midagi õpetada. Kui see saab tehtud, siis nad lahkuvad. Ja võin ausalt tunnistada, et mõnegi kunagisesele mängukaaslasele vastu jalutades ei meenugi, et nõnda lähedased olime. Miks see siis osade puhul nõnda ei ole?

Huvitav, kas sellised kohtumised võivad olla vihje, et midagi jäi pooleli või õppimata?

Lindpriiks

Peolt lahkudes varjub minusse mingilaadne melanhoolia, põgenemissoov, mujalolemissoov, paremaihalus ja mingi tülgastav hoolimatus. Mitte, et ma tegelikult selline oleksin. Kuid kardan, mis saab, kui päriselt lähengi? Kas ma üldse tulen tagasi? Kas ma üldse suudaks minna?

Kuidas ühest rääkimata loost sai ootamatult saladus

Palju on jutte või saladusi, mida kas teadlikult või alateadlikult varjame? Kas nende väljarääkimine teeb olemise kergemaks või mitte? Kas nendega elamine muudab seda, kes oleme?

Isegi kui nad on vahel lihtsalt mõnusad hingesaladused, mida ei peagi keegi teadma ja mille teadmisest ei saakski keegi targemaks. Teinekord on nad saladused, mis võiksid lõhkuda kallite inimeste ilusad unistused või ilusa reaalsuse. Mõnikord juhtub, et polegi saladust, sest seda pole varjatud, vaid millegipärast lihtsalt rääkimata unustatud. Ja veel need ütlemata jäänud jutud, mis iga õhtu uinuma jäädes kummitavad... Isegi kui tegelikult on nad juba ammu vanaks ja hapuks läinud.

Arvasin, et hingelt rääkides hakkab kergem. Aga juhtus vastupidi. Ehk tahtsin selle rohkem unustada, kui jälle päevakorda tuua? Ma ei osanud seda arvata. Oleme ise seda ainult naljaga meelde tuletanud aga vähemalt mitte häbenenud. Aga kui ühel hetkel on teadjaid rohkem kui neid, kes sellega seotud olid, läheb olukord kuidagi pingelisemaks. Torkab teravalt kõhtu ja tuletab end ikka ja jälle meelde. Nagu ma oleks midagi paha või vale teinud. Temast saab saladus.

See on imelik kuidas ühest rääkimata loost võib ootamatult saada midagi, mille tahaks rääkimata jätta.

Möllavad hormoonid ja liiga palju kohvi

Ma pettun, kui loen aastaid hiljem kirju, mis kirjutasin siis, kui olin veel väike. Ei, mitte selles väikeses tüdrukus, kes hilispuberteedis ennast otsis ja vahel mõne armastuse ja tõetera leidis. Ei, mitte tema mõtetes või sõnaseadmises. Isegi mitte selles maailmapildis, mille ta endale loonud oli ja kus mina praegu elan. Ma ei julgegi seda tunnistada, aga ma pettun selles endas, kes ma olen praegu.

Miks ma ei ela enam elu nii sügavalt läbi, kui seda tegi see tüdruk? Miks ma ei julge unistada ja kipun arvama, et mõned asjad on juba paika pandud? Miks ma armastan agadega? Miks ma rõõmudest loobun? Miks ma enam tihti lihtsalt eiviitsi? Miks ma ei unista enam tassist kohvist või ööst kellegi kaisus?

Mingil hetkel, mingis ajas, mingil momendil, on see tüdruk minus alles. Kuskil selles hetkes, kus ta loodab pääseda maailmast, kuhu on jalgupidi kinni jäänud. Kuskil nendel õhtutel, kui meil on lõke ja muusika ja sõbrad, kes olid ka siis, kui ma veel see väike tüdruk olin. Kui meil on õhtu ilma agadeta, piiranguta, või eluta, mida me igapäev elame.


Isegi kui lõpp pole rääkimist väärt, ei tea sa iial kui lõbus võis olla protsess. Seega peab lihtsalt oma elukogemuse maha salgama ja mitte iial endalt küsima, mis on tagajärg. Muidu ei tee sa kunagi midagi!

Mõelda end ilusaks

Jätta vingumine ja olla õnnelik sellega, mis meil on. Tal on natuke õigus. Ma vahel tahan õnnetu olla. Aga tegelikult on meil ilus, kui ma head nägu teen. Siis ongi nagu elu natuke ilusam. Kuigi hing ütleb, et näitlemine ei vii kaugemale, kui tõde. Ta võib ainult õnnetumaks teha.

Aga ma parem mõtlen ilusa peale ja naeratan.

Elul on meil nii palju head pakkuda, miks me siis just halvale tähelepanu pöörame?

Õigus olla kurb

Mis sellest, et käitun nagu kõik oleks korras. See ei loe. Mu hing on katki. Ja tema ei näe seda. Ta ei näe, et ma olen nukker. Et ma olen pettunud. Et mul on valus. Ta lihtsalt ei näe. Tema arust on temal õigus. Ja minu arust ei saa mitte mingil viisil mitte kellelegi haiget tegemine kuidagi õigustatud olla.

Ma aina küsin endalt, miks ma peaksin teda uskuma? Mis hea pärast ma peaks? Äkki ma ainult petangi end. Äkki ma tõesti väärin enda kõrvale rohkem kui lihtsalt kedagi, kellega mul on tore. Vaid kedagi, kes austab ja armastab mulle haiget tegemata.

Kõige selle tippu olen tema sõnul hoopis mina see rumal, kes teda usaldab. Ja siis imestab, miks ma nutan, kui tema mulle valetab.

Tsirkus

Kadunud tunded

Kui erinevad võivad olla kaks järjestikust õhtut. Ööd. Kui esimesel tantsime õhtu hommikuks, naerame, jutustame, armastame. Järgmisel istun tunde üksi ja ootan teepeal kaduma läinud meest, kes pidi tulema vara, aga jõudis hilja. Ainult seepärast, et meil pole võtmeid. Ja ainult seepärast, et ta suvatseb koduteel ära eksida.

Ma olin nii vihane ja kuri. Mis õigusega pean mina ootama ja nutma`?

Kuidas üks osa venekeelsest elanikkonnast endast eelarvamusi tekitab

Eile oli küllaltki ilus päev. Väga soe muidugi ei olnud, aga päikesepaisteline ilm ja kuskil toimuvad tudengipäevad viisid meie kolmepealise seltskonna väikese siidri kõrvale parki istuma. Iseasi, kas avalikus kohas joomine ilus on, vahet pole siis kas salaja nagu meie või avalikult nagu osa muust rahvast. Aga see selleks. Nii juhtus. Valisime väiksema nurgakese ühel küllaltki pikal pingil, et me kedagi teist ei häiriks. Jõudsime tunnikese istuda ja elufilosoofilistel teemadel rahulikult jutustada, kuni meie pingile sättisid end kolm vene keelt kõnelevat noort. Ma ei tea, kas on ilus võõraste inimeste kõrvale pingi seljatoele, mitte pingile, istuda, aga tean, et kindlasti pole ilus nende nina all plastpudelist kanget õlu juua ja neile näkku suitsetada. Isegi kui nende saabumisel mõtlesime jutu lõpuni rääkida ja alles hiljem minema hakata, siis viimase vastu polnud meil midagi pakkuda. Eks me siis võtsime oma kotid ja valisime jutustamiseks teise koha.

Mida ma tahan öelda. Kas me käitusime õigesti, et loobusime? Kas nemad käitusid õigesti, kui tulid meid ära ajama? Kas selle käitumise järgi võib öelda, et ma kiusan teise emakeelega noori? Või kiusab hoopis tema mind?

Minu kokkupuude noortega, kes kodus räägivad vene keelt on olnud väga kahtepidine. Mul jagub palju tuttavaid, kes on meie kui eestlaste hulka sulanud ja igapäevases suhtlemises ei teeks ükski kõrvaltvaataja vahet, kas nad on eesti või venekeelsed. Mul on mõningad tuttavad, kes küll õppinud vene koolis, aga tahavad ja oskavad minuga ka eesti keeles rääkida. Mul on tuttavaid, kes ei oska meie emakeelt, kuid kes on selle üle väga kurvad ja tahaksid seda muuta. Nemad võtan ma omaks. Ma ei käitu nendega nagu ''teistega'', vaid võtan neid nagu igat teist.

Aga kui kohtan tänaval noori, kes käituvad minuga ilma põhjusta ebaviisakalt, ainukeseks põhjuseks see, et ma räägin sõpradega teises keeles kui nemad, siis loon ma alateadvuses neist pildi kui ''teistest''. Nendest inimesest, kes ei taha meie hulka sulandud. Sellistest, kes tahavadki ''teised'' olla. Ja siin teen ma vea. Ma ei tohiks sildistada. Aga nad ise sunnivad mind selleks.

Minu seisukohast tekib küsimus- kas ainult eestlane on süüdi, et osa vene keelt rääkivast rahvasgtikust ei integreeru?


Nb: Ma olen kindel, et ka eestlaste hulgas on palju inimesi, kes vähemrahvust koledate kommetega ehmatavad. Nemad peaks selle peale mõtlema- miks me käitume ise samamoodi nagu meile tehtakse? Juba vanarahavas teadis, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Vihast rohkem ajab vastase segadusse see, kui teda austad.

Miks ma tahan alati ära? Rahuldumatu hing

''Kardan sind? Jah, ma kardan sind. Sa käitud nii, nagu me jääksime me igavesti kokku. Sa käitud nii, nagu oleks oleks olemas lõputu nauding ja lõputa aeg. Kuidas saan mina seda teada. Minu kogemuse järgi saab aeg alati otsa. Teoorias on sul õigus. Kvantfüüsikutel on õigus. Lõputu aeg. Tegelikkuses kanname mõlemad kella. Kui me suhtes kiirustan siis seetõttu, et ma kardan selle pärast. Ma kardan, et sul on uks, mida mina ei näe, ja et iga hetk võib see avaneda ja sa oled kadunud. Ja edasi? Kust leian mina salakäigu? Minu jaoks on need ikka needsamad neli seina.''

''Mida teha? Jääda temaga koju ja vihata iga hetke ja panna vaikselt käima tema vihkamise mootor? Mõelda välja mingi vabandus ja minna välja? Rääkida talle tõtt ja minna välja? Ma ei saa täiesti omatahtsi käituda, suhted seisnevad kompromissides. Andmises ja saamises. Võibolla ei taha ma kodus olla, aga tema tahab, et ma oleksin kodus. Ma peaksin seda rõõmuga tegema. See teeb meid tugevamaks ja mõnusamaks. Nii ma tema kõrval lamades mõtlesin, ja kui tal oligi hirm, ei näidanud ta nendel öötundidel midagi välja. Vaatasin, kuidas ta lamab usaldavalt sealsamas kohas, kus ta juba palju öid oli lamanud. Saab see voodi olla ebausaldusväärne?''

Jeanette Winterson ''Kehale kirjutatud''


Olen aastatega midagi õppinud. Kasvanud suuremaks, targemaks, ahnemaks... arglikumaks. Ma ei räägi enam nii palju, kui see oli kombeks. Ma ei laota oma elu iga võõra ees lahti nagu piknikukorvi päikesepaistelise jalgrattasõidu lõunapausil. Vaevalt, et ma rääkimist pelgan. Ma häbenen väljasõite. Häbenen minna.

Isegi need, kes alati mu kõrval on olnud, nendivad, et laps mu näos on ära kadunud. Keegi nukram ja pelglikum on asemele kolinud.

Kui koju sõidan, (sinna, kus tema veel magab ja minul magada ei lasknud), kaob mul isu kohale jõuda. Aeg võiks sulguda. Mina edasi sõita. Vaadata inimesi, tänavaid. Iseendaga olla. Aga kui ma ütleks, et ma olin ära? See oleks valetamine. Ja veel enam kui tema valesid, vihkan ma enda omi.

Ja need väsinud peod. Nendes vestlustes pole kiindumust. Nende klaasidest on raske rüübata. Rääkimata filosofeerimisest või joogi kõrvale millegi peale inimeste kritiseerimisest. Seal ei ole uusi ideid ega põnevaid seiklusi. Ja kui vahel ka on, siis kaovad nad oma üksindusse.

Kuhu sai igapäevane seiklus? Miks muutus ta reedeõhtuseks pubiks? Stsenaariumiks, mis õhtust õhtusse kordub. Miks isegi igavusest sai omaette tegevus, et võimalikult palju klaase tühjaks juua?

Kas ma pean väliste muutuste järgi ka sisemiselt muutuma? Või võitlema ning igavesti seiklema?

Aga kui sisetunde jälgimine võtaks ära kõik, mis mulle üldse jäänud on?

Solvumise tühermaal

Nii kerge on end välja vihastada. Lihtsalt saad vihaseks ja kõht tõmbub krampi ja kulm kortsu. Muud ei lähegi vaja, et muremõtted pähe tuleks. Ja terve õhtu ongi rikutud.

Osav.

Eikellegimaal

Mõned teod teevad haiget ja valu. Kuigi neil poleks õigust seda teha. Kuna tegelikult pole neil tähendustki. Nad lihtsalt on. Ja ei tähenda midagi.

Unistuse ja igatsuse kuminast kõrvades, on saamas reaalsus. Vähemalt hommikustel tänavatel jalutades on teda rohkem mu põskedel, kui mõtetes ja igatsustes.

Äkki antakse mulle kord veel võimalus olla väike?

Vähemalt keegi neist annab mulle lõpuks andeks

says: oma elu elasin halvasti
says: aga
says: sinusse armuda võiksin ikkagi uuesti

Miks armastus saab otsa?

Kõik on nii valesti. Ta valetab ja üritab rääkimata jätta. Ta ei tea kunagi midagi ja mul on tunne, et ei tahagi teada.

Miks ta üldse peab pidevalt midagi varjama või häbenema?

Sest kui ausalt kõik välja tunnistada, mõistetaks ta hukka?

Kui, siis ainult seepärast, et ma pole kunagi arvanud, et sellised teod või mõtted head või õilsad oleks. Negatiivsed.

Miks ta peab tegema asju, mis on negatiivsed? Selliseid, mis mind temat halvasti panevad mõtlema?

Kas see on tema enesekaitse või ongi ta tegelikult selline? Alkohoolik, narkomaan ja väljas litutaja? Inimene, kellele pole miski väga oluline. Kes tahab spontaanselt kaotada kõik, mis talle vähesegi õnne korral sülle kukub?

Ma ei tea enam, kes see on, kellega ma koos elan.

Need on ainult sõnad.

Miski ei suuda meid meie elu külge aheldada. Isegi minutit ei saa kinni hoida. Tunnetest, ilmast, tujust, olemistest rääkimata. Elu võtab nad meilt. Ja vahel annab veel, et me ei unustaks neid igatseda.

Kuidas ma Oscar Wilde'i armunud olin

Avastasin hiljuti, et üks kena Pärnu noormees, oli mind noorukesena väga ebaviisakal moel ninapidi vedanud. Valutasin alati ta pärast südant, sest me tutvuse lõpus muutus ta minu vastu õelaks, või pigem tigedaks. Ta oskas mind panna tundma süüd, et tema vastu seda ei tundnud, mida ta soovis.

Esialgu piirdus me suhtlus kirjavahetusega, kus ta suutis end mulle esitleda mõjuvamana ja tabavamana, kui see poiss, kellega ma kunagi hiljem kokku sain. Hiljem tundsin end süüdi, et mulle oli pimesi hakanud meeldima keegi, kes mulle tegelikult sümpaatne ei tundnudki.

Tema viimane kiri oli väga südantlõhestav. Jäädes millegi pärast meelde. Lausa nõnda, et aastaid hiljem raamatukapist leitud raamatut nautides sattusin lugema sõna-sõnalt samu lauseid, mis kunagi oma postkastist leidsin.

Nüüd muigan, kui Ülikoolis talle vastu peaksin jalutama. Lõpuks ometi sai mu süda rahu. Sest see mees, kes mind kütkestas, polnud tema. See oli Oscar Wilde.

Mõned lihtsalt ON

Pole midagi seksikamat kui raamatuid lugev mees.

Minu õhtud

Liiga palju seda, mis paneb mind oma suhtes kahtlema. Sekundiks, õhtuks, päevadeks. Väikesed asjad. Või suured. Aga ikka veel see tunne, et mina olen ainuke tola.

On kogunenud liiga palju õhtuid, kus üksi läbi vihma koju jalutan ja südamepõhjas teda maa alla vannun. Aga tema seisukohad lähevad aina vildakamaks ja mina aina kurvemaks.

Õhtuid, kui teda üleslöödult ja söögiga ootan, aga tema ei tulegi, venivad aina pikemaks ja aina nukramaks.

Korrad ta püüab mulle mitte valetada. Kui ta vähemalt näitab, et ta püüab mulle mitte haiget teha. Ka nendel kordadel ei tule muud kui suured valed, mis talle tähtsusetuna näivad.

Aga ühele õnnetule naisele ei ole ükski vale väike.


Tulevad õhtud, kus kõik on korras, aga mina mõtlen, et armastusest ei piisa.

Rahvas on kade

Küll nüüd rahvas jälle vingub, et parlamendile maksame palju.

Mina näiteks pakun, et targad mehed riigikogus peaks hoopis kordi rohkem tasu saama. Äkki tekiks siis ka konkurents ja nõudlus. Ainult seejaoks, et riigikogus ka päriselt me riigi silmapaistvamad inimesed oleks.

Muidugi on kole eeldada, et targad rohkem rahamaiad on, seejaoks pakun välja teise võimaluse- teeme riigikogust vaid südameasja. Kui kedagi on juba valitud, siis on see uhkuse, mitte raha asi.

Sest meist ei saa kunagi maailmavalitsejaid

Maailmarännakutel võib õppida vähem, kui armastades.

Aga vahel ma pole kindel, kas kumbki neist üldse õnnelikumaks teeb.

Nende väsinud telkide varjus peitis end noorus

Mäletan selgesti, kuidas me istusime telgiplatsi suurel pingil ja jõime koos naabritega kanget alkoholi. Taevas oli suur tumekollane loojuv päike ja meie kasutuses pikk kõikehõlmav suvi. Me naersime nõnda nagu kunagi pole naernud. Me armastasime nõnda kuidas pole kunagi armastanud. Ja poisid tahtsid jällekord näha, kuidas enne kanget ja pealejooki vajavad väikesed tüdrukud ka millegi mittealkohoolse allajoomist. Kõik imestasid ja meie naersime.

Me ei suuda siiani midagi juua, ilma et millegagi end enne lohutaks. Ja ma kardan,kas peale seda me üldse suudame kunagi tegelikult juua. Aeg on näidanud, et enam ei oska.

Aga tahaks tagasi nende telkide, männimetsa ja lõppematu nooruse kaissu. Sellesse hetke, kus uskusime, et noorus kus viibime, kestab veel väga kaua.

Aga see sai otsa. Selle võttis aeg.

Mitmel rindel

Sõbranna tuletas mulle meelde kahe aasta tagust trippi Kuutsemäele. Ma olevat talle enne õhtust pidu seletanud: ''Kadri, sa võid täna teha mida iganes, aga ära ainult Selle, Selle, Selle, Selle ja Sellega suudle.''

Ma ise takkajärgi mõtlen, et miks ma siis nõnda kitsi olin, praegu võiksin neid noormehi suhteliselt kergekäeliselt sõbrannadega jagada. Noh, aga ju ma siis hoidsin võimalusi mitmel rindel soojas, sest mäletamise järgi oli nii meie majas, kui kõrvalmajades mitu mitu tollast- endist silmarõõmu.

Minu pikast nimekirjast polevat aga miskit kasu olnud, sest õhtul kellegagi suudeldes ei suutnud sõbranna ikka välja mõelda, kas just too poiss mu esitatud nimekirjas oli või ei olnud.

Nalja kui palju.

Ära hoia kinni mind iseendaga...

Kui keegi ütleb, et olen loonud standardi, millest pool Tartut üle ei suuda hüpata, siis paneb punastama küll. Kui ta lisab, et mahuksin sinna siiani, hakkan ma muhelema. Ja kui ta tõdedeb, et meie vahele jäid vaid elu ettearvamatud keerdkäigud, tuleb naeratus näole.

Eks olen minagi teda kuidagi idealiseerinud, aga pigem sõbra kui kavalerina. Ta oli selline mugav komplekt, kus kaks ühes said ja keda väga kaua igatsema ei jäänud. Samas armastades temas just neid külgi, mis ka kavaleril olla võiksid. Seega on ta toredus, selle eest pisaraid maksmata.

Aga ma olin liiga noor. Tahtsin lõbutseda, naerda, mälestusi koguda. Ma polnud valmis olema kellegi oma. Jätsin uksed alati lahti, olin avatud kõigele, millega elu mind paitada võis. Armastasin oma sõpru, imetlesin oma sõbrannasid, kadestasin võõraid. Elasin päeva korraga, pigistades sellest välja kõik.

Mõtlemata kunagi rahast, see ei mänginud mingit rolli. Kõige parema sai tasuta. Tahtsin küll olla armunud, aga ma polnud valmis selleks, mis suhtega kaasneb. Armumine oli nagu vallatu mäng, täis fantaasiat, kirge ja pinget. Ma võisin imetleda läbi öö poiste siniseid silmi. Piiluda aidakatuselt järjekordse silmarõõmu ideaalset keha. Aga mõtlemata tuua minu pisikest naeratust ka kodustele vaatamiseks. Mingil määral olid nad ikkagi see osa elust, mille üle nõnda uhkust ei tuntud.

Ja ei teagi millal muutusin nii haavunuks ja kinniseks. Millal ma hakkasin teist enda rõõmude pärast piirama? Kas see teeb mind õnnelikus? Ja kas teen seda üldse mina? Äkki on kogu see pinge vaid vastastikune manipuleerimine? Olukord, kus 99% juhtudest on hea, aga selle 1% puhul tekivad probleemid?

Aga ärge kartke. Ma ei hakka kellegi pärast, kelles ma pole kindel, loobuma unistustest. Ja kevad on lähemal. Mida rohkem on kevadet, seda õnnelikum on mu naeratus.

Preili Võimatu võidutseb taas

Ma olen selline. Selline, kelle võtmed on alati koti põhjas ja pangakaart pooleks läinud, saapad porised ja juuksed lokkis, sest ma lihtsalt ei viitsi neid kuidagi föönitada-sirgendada. See, kes ärkab pandasilmadega, sest silm vajus filmi vaadates kinni ja enne hommikut unustasin ta lahti teha. See, kes ei suuda kätt väristamata suhkrut tassi panna või teed maha ajamata tassi teise tuppa viia. Ukse lahti unustaja ja haudvaikses loengus sagistaja. Ja see, kes alati valel ajal valesse kohta ja niiöelda valede inimeste silmealla satub. See, kes jõuab alati viimasel hetkel, mitte varem. See kes unustab uksest välja joostes maha nii telefoni, kindad kui kosmeetikakoti. Ja see, kes kogemata valele eksamile läheb ja siis sellest nädalda aja pärast teada saab. Ühesõnaga täielik tainapea.

Tegelikult olen ma sellest väsinud aga kuidas ma ka ei püüa, midagi ei muutu. Või tegelikult. Muutub küll, aga hullemaks. Mu enda kaaslane on aga muidugi see, kes seda mulle kõige sagedamini või üldse ainsana ninaalla hõõrub. Ja mis ma ikka seepeale ütlen või teen? Hakkan vastu näägutama? Paremini tegema? Esiteks pole ma sedatüüpi inimene, kes hakkaks vanu asju üles kraapima, stiilis: ''aga sina ka ju ükskord...''. Kui ka nii juhtub, siis vaid olukordades, kus ma tõesti tunnen, et ei saa seda alla neelata ja midagi peab kasvõi ütlemise pärast vastu ütlema. See ei tähenda, et peab kaklema minema. Mõlemad ütlevad oma sapised sõnad ära ja rahu majas. Ja teiseks ma ei oska paremini teha. Ma ei tee kunagi midagi meelega halvasti või pahatahtlikult, et kedagi ärritada. Lihtsalt kukub nõnda välja, ma ei saa midagi ju tagantjärgi ette võtta. Ja ma ei suuda ju päevad läbi mõttega iga väikese liigutuse juures olla. Ma olen ometigi inimene ju. Ja ju siis sedasorti, kellesse tuleb suhtuda nagu elevanti klaasipoes.

Homme

Tahaks, et ta hoiaks mind kaisus, et me naeraks ja mõnuleks. Et kõik, mis meid ümbritseb, kaotaks tähenduse. Ma ei taha palju. Ainult seda, mis meil oli, kui ma veel nii nõrk polnud.

Vist tunnen tugevust endas kasvamas. Kõik võib veel hästi minna.

Teine elu

Mul on üks sõber. Ta meeldib mulle, sest ta näeb mind sellisena, nagu ma tahaksin olla. Ja elab elu sellise säraga, nagu ma tahaks seda elada. Unistades ja unistusi täide viies.

Nägin teda unes. Me jalutasime ja rääkisime. Vanalinn oli ilusam, kui kunagi on olnud. Ja üle pika aja tundsin end hästi. Ma pärisin palju. Ta ajas mind naerma ja pani end kuulama. Ta vaatas mind muheledes. Ma olin vaimustuses. Ja unistasin. Olin õnnelik.

Mis sellest, et magama jäin pisarad silmis.

Lahendus õhkab kuklasse, aga näkku vaadata ei julge

Võtan kaks tabletti päevas ja püüan õnnelikum olla. Ja kuidas saavad tabletid aidata, kui kõik pidi peas kinni olema?

Keegi ei tea, kus see lõppeda võib

Mul on niisuur mure. Aga jälle ma tunnen, et ma tegelikult olen sellega üksi. Et ma pean sellega midagi ette võtma. Et tegelikult ei mõista keegi. Ja ei hakkagi mõistma. Et ma pean üksi nii tugev olema. Sellest üle saama.

Aga kust ma võtan selle jõu, millega üksi kõige vastu hakata? Ja tegelikult ma ei tahagi seda kellegagi jagada.

Ta peab minuga käituma nagu millegagi, mis võib kohe katki minna. Sest muidu ma ei vastuta tagajärgede eest.

Siis pääseb keegi teine mu tunnete kallale.

See sööb mu ära

Nii raske on. Iga väiksemgi asi teeb haiget ja liiga. Igasugune isu millegi järgi on täiesti ära kadunud. Nagu poleks seda kunagi olnudki. Mida rohkem ma püüan, seda rohkem see mind auku tõmbab. Lihtsalt lõputu kurbus. Ma ei oska isegi vihastada. Tõmban ennast kerra ja kannatan ära.

Lihstalt tundub, et see ei vii kuhugi. Ei tahagi, et see kuhugi viiks.

Lollusel ei ole piire

Kas teil on kunagi nii juhtunud, et lähete kogemata valele eksamile? Vaatate kümme minutit eksami küsimusi ja ei oska ühtegi kriipsu kirjutada. Siis mõtlete natuke aega, et miks nii imelikud küsimused on, kas sa oled kõigest kuidagi valesti aru saanud, sest need ei klapi teemaga. Siis mõtled veel viis minutit ja otustad tühja lehega minema jalutada? Ja siis nädala aja pärast saad teada, et käisid valel eksamil?

Mitte keegi ei ole vist nii rumal kui mina.

On ruume millest me iialgi ei pääse

Tunnen end siiski üksi. Maailm jääb akna taha. Kust võtta energia, et kunagi alustada ülesmäge minemist? Kust võtta armastust, mida sõpradele jagada? Kust leian mõistmist ja rõõmu? Heakskiitu või lojaalsust? Vaatan vanu pilte ja mõtlen, et need olid ilusad ajad. Ma olin rõõmus inimene. Mitte küll alati. Aga vähemalt niipaljugi, et kallitele jaksasin naeratada. Praegu ei jaksa midagi.

Mida rohkem ma end analüüsin, seda kaugemale ma jõuan. Sellepärast ongi kirjasõbrad head. Hakkad millestki kirjutama ja kirjutad ennast kogemata järgmisele mõistmistasemele. Kirjutad end lahti. Püüad põhjendusi leida, miks asjad nii lähevad, miks vigu tehakse. Ja omamoodi neid vigu õigustades ja parandades. Ja mida rohkem ma näen, seda kurvemaks ma muutun. Et ma ei tahagi nende tunnete tõelist mustrit näha. Et ma tahan seda pealmist virvendust, seda rõõmu. Mitte mõistmist. Et mõistmine teeb liiga. Et mõistes muutuvad värvid hallimaks, nende sära tuhmub. Et tegelikult ei peagi mõistma, vaid nautima.

Ma olen unustanud kuidas seda teha.

Ma olen endaga kahekesi

Mul on tunne justkui keegi teine elaks mu sees. Keegi, kes võtab mingitel hetkedel mu üle võimust. Keegi, kes on nii nõrk, et see ei ole mina. Kuidas ma muidu seletan olukordasid, kus ma mõtlen ühte moodi aga käitun sellele risti vastupidi. Hävitavalt, nõrgalt, valesti. Keegi, kes toitub sellest stressist, haigusest ja probleemidest. Ja mida enam ma omaenda elu ei kontrolli, seda enam tema välja lööb. Ta on närviline ja arg. Ta ei usu endasse.

Ja ma ei taha nii käituda, nagu nendel hetkedel käitun. Ja ma isegi ei jõua kahetseda neid hetki, sest ma enda arust pole seda teinud. Need pole olnud minu otsused või minu tekitatud tülid. Ta lihstalt ei ole mina. Ta võib loopida asju või endale haiget teha. Öösiti mööda linna hulkuda ja kõigest loobuda.

Ma tahan tast lahti saada. Aga hetkel on tema tugevam.

Naise nimi on nõrkus

See on nii raske. Ma jõuan ühe õhtu jooksul viis korda kahetseda. Seda, et läksin. Ma jõuan olla armunud ja armas. Järgmisel hetkel pettunud ja tige. Ma jõuan paaril korral juba lahkuma asuda. Aga tema räägib mu pehmeks. Ja kui ma lõpuks lähengi. Heade soovidega. Siis kahetsen. Ja tunnen ennast nii üksi, kui üksi ei saa kunagi olla. Aga ma ei tahtnud ju muud kui lihtsalt ära. Ma ei mõista isegi natuke.

See tujukus ei ole millegagi põhjendatav. Isegi mitte sellega, et ta mind päevas viis kord nutma ajab. Ma ei tohiks olla nii nõrk. Ma vihkan ennast. Kohutavalt.

Mõtlen pidevalt, et ma ei jaksa enam. Elada.

Kui armastus teeb haiget

See kurjus ja kibedus, mis pidevat minu pihta käib, teeb tugevasti haiget. Ma ei tahaks, aga vahel neelan pisaraid ja püüan sellest üle olla. Ma ju olen hea. Ma väärin, et minuga oldaks hea. Ja pisarad voolavad ikkagi mööda põski alla.

Muidu on ju kõik korras.

Minu voodisse mahub terve mu maailm

See higine ja pahur nunnu mu voodis on maailma armsaim mõte, mis võib peale õpitud ööd sind ees oodata. Panin suure karumõmmi enda asemele ja käskisin hästi vagusi olla, et mitte mu kallist üles äratada. Huvitav saab teda usaldada?

Temaga on nii hea. See muutub ebaoluliseks, et vahel ei ole.

Appi, töö!

Mulle ei sobi stressirohked olukorrad. Kuigi ma oleks juhi positsioonil võimekas, ei tohiks ma kunagi end sellistesse olukordadesse panna. Ma ei talu pinget ja emotsioonid võivad mind nädalateks töövõimetuks teha. Ja kui emotsioonid mind juba kõigutama hakkavad, hakkab tervis ka ja nõnda ma libisen oma eesmärgist aina kaugemale. Aga milline ülesanne oleks selline, kus pole kuklas kummitavaid daatumeid ja vähemalt mõnda lolli, kes ootavad, et sa nende töö nende eest ära teed? Ausõna, kui võimekas ma pole, ma pole võimeline teiste eest õppima.

Küll ma olen haige inimene.

Mõned küsimused

See on nii keeruline. Sa ei saa kunagi seda, mida sa tahaksid. Vähemalt sellisel määral nagu sellest unistasid. Alati on midagi valesti. Ja alati ei saa vigu parandada. Mõelda, et sulle ei meeldi ja tegutseda. Vead ja head käivad komplektis ja sa pead osustama kui kõva su valulävi on. Kust jookseb piir ja mis hetkel peaks uuesti otsima hakkama.

Ja kas on mõttet luua endas mingit käsitlust täiuslikust? Sest kui me seda omame, siis me ei suuda kunagi leida rahuldust. Kas on õigem leppida ühe ja natuke valega, mis teeb vahel haiget? Või pühendama end lõputu täiuslikkuse otsingule ja vana ja elunäinuna kahetsema, et ei hoidnud oma elus millestki tegelikult kinni?

Kui kaua või mis maalt võib enda heaolu nimel teha nägu, et kõik on korras? Kas see tõesti võib kuhugi viia, sest rõõmsate inimestega on parem koos olla? Või muudab see samas suhte üheks suureks valeks, millega sa enam hakkama ei saa. Head nägu tehes ei pruugi ju arugi saada, millal pole enam mõtet. Kas üldse on võimalik sellest õigel ajal aru saada? Või venitame me kõik oma jutud liiga kaugele ja imestame, miks meil ilusatest mälestustest puudu jääb?

Ma arvan, et ma ei saa kunagi õnnelikuks.

Suhtest ja nõuaandjatest

Eks igas suhtes tekib mõningal määral ka probleeme. Ja üldjuhul, kui see suhe töötab, suudetakse need probleemid ise korda rääkida. Isegi kui see rääkimine võtab kahe minuti asemel aega kaks päeva. Ja isegi siis, kui ma vahepeal juba väga hea olen ja enam haavu lahti ei kratsi. Probleem ei lõpe ju seal, kus naine maha rahuneb.

Aga me jõuame lahenduseni. Vähemalt selliseni, mis meid mõlemaid ajutiselt rahuLdab. Ja kumbki ei pea ega saagi võitjana välja tulla. See on juba võit, et lahenduse leidsime. See, et kumbki oma jonni edasi ei aja ega kakle, kumb eksib.

Aga vahel ei ole võimalik kohe rääkida. Meil mõlemad on kohustused, mis meid teineteisest eemale hoiavad. Ja sellel hetkel, kus ma tunnen end katki ja teda ei ole mu kõrval mind lohutamas, nendel hetkedel kipun ma vahel oma mure jagama. Ja see on kõige valem asi, mida ma teha saan.

Igaüks vaatab asja enda mätta otsast ega mõtlegi korraks end ka minu seisukohta panna. Ma ei saa rääkida poissmehega, kes pole kunagi tõsises suhtes olnud, sest tema arvamus ei suuda iialgi jõuda selleni, et paarisuhtes ei käi asjad nõnda nagu siis, kui sa üksi terve oma päevaplaani üle otsustad. Ma ei saa rääkida õnneliku abieluinimesega, sest tema leiab, et sellise probleemiga ei jõua ma kunagi sinna, kus tema on. Sest temal ei olnud selliseid probleeme. Ma ei saa rääkida õnnetu abieluinimesega, sest temal oli sama probleem, millest ta enda kaaslasega räägitud ei saanud ja mis lõhkus tema õnne. Ma ei saa rääkida oma sõbrannaga, kellel on mure, sest tema tahab ainult enda küsimise lahendust.

Kõik need arvamused on mõjutatud, kas kogemustest või emotsioonidest, millega ma ei pruugi kunagi kokku puutuda. Aga need arvamused teevad mulle haiget. Mis sellest, et ma neist ei hooli.

Teine kord olen targem ja ei küsi. Sest kõige olulisem on see, et me oleme koos õnnelikud. Et isegi kui ma üksi ei oska, tahan ma koos temaga unistada.

Et tegelikult ei taha ma teada, kui rumal on mu mees või valed mu tunded. Ma tahan lihtsalt teada, et mu sõbrad on ikkagi kuskil minuga. Et saan pea nende sülle panna ja natuke nutta.

Meie maailma vastu

Peale eilset paanikat leidsin, et me ise oleme ainukesed, kes veel sellesse suhtesse usuvad. Mul polegi mõtet oma probleemidega kellegi teise poole pöörduda. Vähemalt kellegi sellise, kes kasvõi ühte meist tunneb. Nende arvamused panevad mind rohkem nutma, kui minu probleem ise.

Kas keegi ei usu enam armastusse?

Isegi ühte väikest naeratust ei tule

Miski pole valesti või halb. Aga ma ei tunne enam rõõmu. See tunne on nii võõraks jäänud, et ma ehmataks vist, kui miski päevad otsa naeratama paneks.

Mul ei ole enam kirgesid või unistusi. Selles suhtes, et kui ma ka tahaks jälle rõõmustama hakata, siis ei oska ma millestki alustada. Peab vist lihtsalt kevade ära ootama.

Lihtsad asjad said otsa

Panin kaamera, pleieri, mõlemad telefonid laadima. Arvuti ka. Ja nüüd kohe kohe panen enda veel lisaks. Kell pool kolm reede pärastlõunal pole päris õige magamisaeg, aga ajab asja ära. Millal ma küll normaalseks hakkan? Ja milleks ma ennast laen? Et homme jälle tuupima hakata ja peale kolme unetut ööd järgmisele eksamile minna nõnda, et vastused tuleb pastakast välja imeda, sest iseenesest nad sinna ei teki? See pole efektiivne meetod, aga ainuke, mis mind vähegi disiplineerida suudab. Ausalt. Ma ei oska peale igat loengut endale asja selgeks teha. See tähendab, et peale igat loengut tundub mulle, et ma olen tark, aga eksamil tuleb ikka välja, et see oli illusioon.

Võibolla peakski lihtsalt ilusaks hakkama. Siis võibki vist seest tühi olla?

Häire

Ma olen kuidagi rahutu ja rahulolematu. Ma ei oska oma aega korraldada. Vähemalt nõnda, et toimuks mingisugunegi progress. Ma seisan paigal. Tammun kohapeal. Ja aina tihemini mõtlen, kas ma üldse tahan kõike seda mis ma olen? Ja mida ma tahaks, kui see tõesti nii on?

Aga ma ei oska enam tahta, unistada või rõõmustada. Kõik on tuim. Ma ei taha isegi magada. Istun enda suurel voodil ja vahin seina. Või õigemini mingit teleka, laua, kapiukse ristumispunkti. Pigem lihtsalt ennast. Kes ma üldse selline olen?

Ainuke asi mida ma tean on see, et ma ei oska enam hea sõber olla. Ega hea tüdruk. Ja iga õhtu sõpradega lõppeb sellega, et nutan kellegi õlal. Seepärast, et mu suhe ei toimi.

Ja kust läheb piir?

Kas see on ilus, kui õppejõud kirjutab sõna üksteist, tähendusega teineteist, kirjapildiga 11st?? Ja seda mitte ühe või kaks korda vaid mitmeid kordi saja leheküljelises konspektis, mis peaks toetama tema loenguid. Kui ta juba tegusõna ''olema'' asemel kasutab võrdusmärki, siis koma ja trükivigadest ma ei taha üldse rääkidagi.

Mitte, et ma ise grammatikafriik oleks, aga kuskil jookseb juba piir. See peaks akadeemiline tekst olema.

Lihtsalt ebamugav.

It is the way I do it

Loodan nüüd enda kõikvõimsusesse.

Kõik maailma lapsed, ühendagem väed. Loodame, et ma saan hakkama.

Ja elu hakkas. Start

Tegelikult olen ma omamoodi isegi õnnelik. Isegi kui te seda ei usu. Aga olen. Hea on ju koju tulla, kui keegi on voodi soojas hoidnud ja võid talle kaissu pugeda.

Aga vahel tulevad ikka mingid vanad kiusatused mängu. Need kiusatused ja need rõõmud, millega ma olin harjunud, kui ma veel väike ja rumal. Mis mind tõesti päevad otsa naeratama panid. Ja vahel nutma ka, aga üldjuhul tegi see kõike veel erilisemaks. Ma lihtsalt tahaks midagi ootamatut, jaburat, tobedat teha. Ainult , et mõtlemata, kas ma seda kahetsen või mitte.

Aga need sõbrad, kes üle ööklubi aia suudlevad, on kõik kuhugi ära kadunud või kolinud. Ja kui nad seda ka poleks, siis tekiks muid probleeme. Probleeme sellega, et ma ei tohi enam olla see, kes ma olen. Ühesõnaga poiste hulluks ajaja. Okei, vahel oli see ka vastastikune.

Kui varem krigistasid sõbrannade hambaid, et teen poistele haiget(kuigi ma alati püüdsin noormeestele selgeks teha, et ma ei soovi peale sõbraga hea aja veetmise mitte midagi), siis nüüd krisgistavad nad hambaid ja heidavad ette, et ma ei pidutse, ei lollita ja ei kasuta tutvusi vaid enda meele lahutamiseks. Ja, et tänu sellele olen ma kaotanud enamiku oma salapärasest sarmist.

Aga vaadaku ette, ma võitlen selle nimel.

Ma ei kaotan harva midagi lõplikult ära. Ja ka siis vaid patsikumme.

Öine piin

Mul on jube uni ja ärkamiseni on neli tundi. Aga ma ei saa magama jääda. Ei leia asendit ega mõtet mida mõelda. Ainult sellised tulevad pähe, mis kulmu kirtsutama ja südant valutama panevad.

Ma tean küll. Lihtsalt tema on puudu. Kaisust

Jäin haigeks ka veel. See puudus.

Eluisu kaob ära. Vaatan tühja toa seinu ja ei tea mida ma elult tahan. Ma armastan talve lume ja külma pärast. Lumiste mägede ja sooja tee pärast. Aga kui ühtegi neist pole. Ainult vesine taevas ja porised tänavad. Siis ma kaon kuhugi kurbusesse ära. Kuhugi, kus mingit lootust pole. See, mis on olnud, see ei rõõmusta. Kõik peaks muutuma. Tahaksin kuhugi täiesti võõrasse olukorda, võõrasse kohta, ära ja minema. Et saaksin selle viitsimatuse, kurbuse ja tahtmatuse endast maha jätta.

Rõõmuhetked on lühikesed, kaduvad, nad ei kanna ideid. Nukrus valitseb kõige üle.

See ei ole talv

Miks lund ei ole. Nukraks teeb.

Täna ju oleks see kallis ,kelle käest haarata.

Võlg on võõra oma

Võla kohta on igasuguseid toredaid ütlemisi. Näiteks, et võla pärast muretse homme. Aga mind ajavad nad vahel rohkem vihale.

Kui ma laenan sõbrannale raamatuid, cd-sid, saapaid, raha, mida iganes, ma mingis mõttes ju aitan teda. Aga kumb meist peaks muretsema seepärast, et asjad ikka õige omaniku juurde tagasi jõuaks? Mina? Helistama päevad läbi ja püüdma leida kohta ja aega, kus kohtuda ja asjad kätte saada. Või peaks hoopis laenaja muretsema seepärast, et ma teda teinekordki usaldaks.
Asi ei olegi niivõrd rahas. Mul pole kunagi niipalju raha, et seda välja laenata ja väiksem summa läheb mul endalgi meelest. Aga natuke olulisemad asjad. Raamatud näiteks.

Ma tõesti ei jaksa oma asjade järgi mööda Eestit ringi joosta. Teinekord ma siis lihstalt ei laena.

Tuletage enne jõule meelde, äkki on teie käes kellegi teise asju. Ja andke need tagasi. Siis ei lähegi jõulukingitusi tarvis.

Püüa mind kinni. Kui suudad.

Unistused libisevad kuhugi kaugele ja teadmatusse. Ära. Ma ei teagi mida peale hakata. Kas peaks neist kinni hoidma või ootama aega, millal nad ise tahavad tagasi tulla?
Aga mingi osa elurõõmust on tagasi tulnud. Ma ei suuda temaga harjuda, enne magamaminekut hakkab alati kuidagi halb. Iiveldus ja palavus ja tülpimus. Pean lihtsalt akna lahti tegema ja silmad kinni pigistama, hommik on parem.

Tahaks natuke väiksem olla.

Täna küsis üks noormees, kas ma ikka olen ajaloolane, et ma olen nii üksi, kui teised on pead koos. Ega jah. Minust on vist üksik hunt saanud. Kuigi ma ei hammusta, kui mulle lähedale jõuad.

Me oleme viimasel ajal teineteisest natuke rohkem eemal olnud. Ja natuke on mul tunne, et see on mõnus ka. Siis jõuab teineteist igatseda. Puudust tunda. Eemal seepärast, et ma hakkasin korralikus tudengiks. Järjekordselt. Ja tema kaisusus ärgates mul tavaliselt teadmiste isu pole. Üksi tuleb see tahes tahtmata peale.

Ma räägin ükspäev natuke haridusest.

Aga see eemalolemine on seepärast hea, et mul tekib jälle see esimeste kuude tunne. See kuidas hommikul istud koolis ja püüad õhtuseid plaane välja mõelda. See kuidas õhtuti istume kinos ja jalutame käest kinni mööda tänavaid. See on hea. Kui koguaeg koos olla, siis kaob see natuke ära. Ei ole ootust ja teisi inimesi. Siis kaob ära ka tahtmine kuskile koos minna või midagi koos teha. Mitte täitsa ära, vaid peidab ennast kuhugi unenägude ja filmiõhtute vahele.

Osadel meestel on komme suhte süvenemisel mitte enam tähelepanelik olla. Ja muidugi. Kui pidevalt teineteisega olla siis ei saagi ainult ninapidi koos ajadega tegeleda. Ja tekibki olukord, kus ollakse ühes ruumis, aga teineteisele tähelepanu ei pöörata. Mingil hetkel ei saadagi enam aru, mida siis valesti tehakse.

Ma võibolla tahangi ise praegu natuke rohkem lahus olla. Oma asjadega tegeleda, õppida ja mõne inimesega, kes mulle vaimselt pinget pakub, kohtuda. Aga see ei ole üldse selline tüdimus või väsimus suhtest. See just lisab sellesse võlu.

preili Hajameelne

Otsisin kotist öökreemi, mis mulle millegipärast ei sobinud ja avasin päevakreemi. Niisiis on minu öö ja päev isegi kreemides sassi läinud.

Sõbrad ei olegi sõbrad vaid konkurendid

Kui unistused kasvavad suureks ja hakkavad varjutama mu argipäeva, siis on mul rohkem jõudu, et argipäevas elada ja sellele vastu minna. Minna naeratuse ja naeruga, ehki tihti ta seda ei väärigi. Minna motiveeritult, võidelda ja võita. Naeratada inimestele, kellele muidu ei naerataks ja lõpuks mõista, et tegelikult saagi ei olla ükski inimene ainult hea.

Mul on olnud mu sõpradega omad hetked, mis nüüdseks on kuhugi kaugele ja minevikku jäänud. Isegi peaaegu ununenud. Mida vähem ma puutun nende mõtetega kokku otse, seda rohkem kuulen ma nende mõtteid läbi teiste. Ja vahel teeb see lõputult haiget, et mina võin nendega aus olla, nad lausa nõuavad seda minult, aga minule valetavad nad näkku. Või lihtsalt ei räägi.

Aga teistelt on ju valusam kuulda.

Kuigi mulle heidetakse ette, et olen oma tegemised natuke liiga tavalisele ja tegevusetule teele seadnud, siis peale viimaseid uudiseid on mul tunne, et ma varsti lasen lahti ka nende kätest, kellest olen püüdnud veel kinni hoida. Sest nende sõprus väsitab ja kurnab mind. Mis sellest, et ajaliselt ta mind ei röövi. Ta röövib mu hinge seest.

Ma ei väida, et ma ei vaja sõpru. Muidugi ma vajan armsastavaid inimesi enda ümber. Aga praegusel hetkel ma lihtsalt olen märganud, kui omakasupüüdlikud on olnud need inimesed, kes mind ümbritsenud on. Ma ei räägi kellestki konkreetselt. Või räägin ka. Mitte ka kõigist, vaid mingist osast neist. Nendest, kes ei hoia pöialt mu ettevõtmistele, neid kes on kas kadedad või kurjad, et ma valisin sellise, mitte teistsuguse tee.

Millegi pärast olen ma viimase aasta jooksul ennast lahti lõiganud kahest sõbrannast. Ma ei ütle, et see on ainult nende süü. Ma arvan, et see on minu reageering. Nad panid mind ehmatama. Siis mõistsin ma esimest korda, et need inimesed ei ole minuga sõbrad mitte minu vaid iseenda pärast. Ja selliseid inimesi ma ei vaja.


Kui mulle öeldakse, et mul on aega terve elu abielus olla, siis mina arvan, et mina tahan olla inimesega siis koos, kui see mulle rõõmu pakub. Mitte siis, kui abieluleping saab mingisuguseks dokumendiks, mis kooselu mugavamaks ja odavamaks teeb.

Mida sa kobised, ise ei saa arugi

Kild eilsest filmist:

-sa oled nii väikekodanlik
-mida sa ajad, ma olen läbinisti britt!

Outlaw(2007)

Asjaga on nüüd nõnda, et ma ei jaksa enam kella viieni üleval olla. Seega ma lähen magama. Aga imelik on varem voodisse pugeda kui tema. Aga noh, ma pean. Sest mu kodus elab mingi kitupunn, kes koguaeg arvet peab palju ma magan. Ja siis mulle etteheited teeb.

Tahan enda pesa, temaga. Aga natuke raske on. Ei tea mis tulevik toob. Ma tahaks Tartu minna järgmine sügis, siis pole ju senikaua midagi mõtet arendada. Samas tahaks teha sellise triki, et arendaks ennast aasta Inglismaal. Ma mõtlen, et läheks töötaks ja seikleks seal. Jubedalt tahaks... Aga järgmise aastaga on probleem, sest ma ei tea, kas ma olen üksi või kahekesi.


Ta tuleb voodisse. Jess

Ma tahan vahel üksi olla, aga ma ei oska lahti lasta. Üksi on halb.

Ema teatas mulle ühel päeval, et ostab milllagi uue diivani. Mina siis pärin vastu, et kuhu ta vana paneb. Igatahes tekkis segadus, kas minu või tema tuppa. Kuigi mina arvasin üldse, et äkki viiks hoopis maale. Aga igatahes võibolla juhtub kunagi, et me saame diivani. Siis ei peagi enam voodis elama.

Ma vihkan pisaraid. Ma neelan need alla ja sülitan talle näkku.

Enda teatmatagi juba vabaabielus.

Kui üks öö jälle und ei tulnud, istusime kahekesi arvuti taga ja arutasime, mis ma oma cvisse kirjutama peaks. Kuna perekonna seisu all oli valida vaid mõne variandi vahel, tekkis mul väikene segadus. Niisiis, kas ma olen vallaline või vabaabielus. Mingit vahepealset varianti polnudki.

Imelik oleks teda oma (vaba)abikaasaks kutsuda, aga küsimus tekkis rohkem sellest, et kui koos ei ela tähendab, et olen vallaline?

Lausa jube.

Peoloom nina minus püsi ajas

Üle pika aja on mul tunne, et ma tahaks jälle rokkida, tantsida, bakardikoolat limpsida ja sidruni peale mitte nägu haputada. Ma loodan, et see enne ära ei lähe, kui ta töölt tuleb.

Kaks last otsivad kodu

Tegelikult leidsime koha, mis oleks meile ideaalne olnud. Aga keegi teine oli kiirem. Nüüd tunduvad kõik teised palju viletsamad. Ei tahaks iga kuu millegi väga ajutise eest maksta. Eriti veel, kui hind on sama. Või suurem.

Meil sajab siin esimest päris õiget paksu lund. Käisime alevi peal jalutamas ja püüdsime lumehelbeid keelele. Niimoodi aega veetes tulevad head mõtted pähe.

Ta arvas, et läheks öösel uuesti, kui vaip juba paksem. Ehitaksime enda esimese memme.

Ta lihtsalt tuli ja puges mu kaissu. Pani pea kõhule ja jäigi magama. Ma ei julge nüüd liigutada. Kardan ta äratada.

Mulle ei meeldi ühistrantspordiga sõita mitte seepärast, et mul oleks midagi ühistrantspordi vastu. Mulle ei meeldi see inimeste pärast. Ma ei tea, kas ma olen kitsarinnaline, aga ma ei suuda sallida mustust ja räpakust, purjus vanamehi ja õhtumeigiga noori tüdrukuid. Mitte, et ma ise arvaks, et ma olen täiuslik. Ma võin vahest sama vähe sinna sobida. Sest ma ei viitsi end iga päev seepärast üles lüüa, et ma pean trolliga sõitma. Vahest ma tõesti läbin linna müts kõrvadele tõmmatud ja nägu võimalikult sügavale oma jope sisse peidetult.

Vahest tänaval naisi vaadates tekib mul küsimus, kas ma olen imelik, et ma julgen spordijopega käia. Ja ketsidega, mitte saabastega. Jah, kuskil kapinurgas vedelevad minulgi saapad, mis mulle tegelikult isegi meeldivad. Ja kunagi sai ostetud ka mantel, aga see oli ideepuhang välismaa tänavatel inimesi vaadates, Eestis see veel moes ei olnud ja õnneks tol hetkel polnud veel kõik tüdrukud ühesugused. Praegune mood on kummaline. Ma arvasin, et igaüks tahaks natuke endanäoline olla, aga miks siis suurem enamus plikasid täpipeal ühesuguste jakkidega ringi käivad? Praegune iluideaal? Pealegi, kas neil külm ei ole? Või on see mingi ohver, mis ilus olemise ja soe olemise vahepeal tehakse?

Mitte, et ma välistaks, et kunagi ka mina nõnda riietuda võin. Ma ei ütle, et see on halb. Lihtsalt minu silmale kummaline.

Ma arvan, et ma olen piisavalt armas, ka ilma jumestuskreemi ja zara jakita.

Ma tulin siia hommikul kohutavas tujus. Kirjutasin pika sissekande sellest, millised inimesed on head ja millised on halvad ja millised mulle meelivad ja millised ei meeldi. Aga ma ei suutnud seda üles riputada.

Ta ei luba mul kellestki pahasti rääkida. Ütleb, et see tee minu samasuguseks kui need, kelle pihta mu viha käib. Ja ma täiesti nõustun temaga. Ta ise ei räägi kunagi halvasti, aga ta mõtleb ja õnneks näen ma temast läbi.

Ja mul on kahju, et ma pean teda vahel ebameeldivasse olukorda panema. Sellisesse, milles mul endalgi kohutavalt vastik on. Nojah.

Kogu see jama oli teistest sõltumises ja teiste ja meie erinevates prioriteetides. Järgmine ja kõik ülejärgmised korrad teeme me nii nagu meie tahame ja ei kavatse karvavõrdki enam teiste heaksarvamistest end mõjutada lasta. Milleks meil siis auto ja kodu on.

Me lähme maale. Me lähme maale. Me lähme maale. Seda ei saa ette kujutada, kui õnnelikuks see mind teeb.

Ma saan maale. Uuh

Ma tean, et ma hakkan selle eest mööda päid jalgu saama. Ma tean, et nad ei saa minust kunagi aru ja ei hakkagi aru saama. Ja ma tean, et kui keegi leiab üldse siin maailmas põhjuse mind vihata, siis teevad seda nemad kogu südamest. Aga ma ei mõista. Miks nad mind üldse enda ligi mind kutsuvad, kui siis ainult nõelata oskavad. Mida päev edasi, seda vähem ma tahan siin olla.

Ma ei vihka neid. Ma armastan neid. Sellel omal viisil, mis nad armastust mu sisse üldse on elama jätnud. Aga ma ei suuda siin olla, sest ma ei jaksa koguaeg haiget saada. Ma olen selle jaoks liiga nõrk inimene. Ja pealegi tundub distantsilt kõik see palju parem.

Aga ikkagi saan mina vastu päid ja jalgu. Peaaegu iga kord, kui ma uuesti proovin, valatakse mind üle silmakirjalike märkuste, alusetute süüdistuste ja põlgusega.

Miks ma peaksin tahtma olla inimeste juures, kes mind südame põhjani põlgavad? Miks? Sest nad on õnnetud, kui neil pole ohvrit, kellenahka nülgida`?

Ma ei tea ühtegi halba sõna, mis nende poolt minu pihta poleks käinud.

Mul on kahju, aga ma ei taha enam see ohver olla. Ma lihtsalt ei jaksa enam nutta.

Tahaksin kohvi. Aga tema ei joo kohvi ja ise ma kohvi teha ei oska. Mitte, et ma ei oskaks puru kannu kallata ja kuuma vett peale. Vaid mulle ei meeldi enda tehtud kohv. Ma tegelkult arvan, et viga on rohkem kohvis, mitte minus, sest kodus olemasolev on minu jaoks liiga kibe. Kohe nii kibe, et kohe grimasse paneb tegema.

Peale selle häirib mind see maik mis sellest suhu jääb. Peab kohe hambaid pesema minema või nätsu suhu otsima. Ja see häirib ka, et tema kohvi ei joo.

Mäletan me esimest päris kokkusaamist. Ma olin terve päeva sõbrannaga scotland yardis istunud ja äkki helistas tema, avastasin siis, et kell on juba nii palju, et ma ei jõuagi end korda teha ja kiirustasin Kaubamaja juurde. Istusime siis korraks double caffesse maha, tellisin seal kohvi. Ta tegi seepeale juba nägusid. Et kas ma joon kohvi või.

Eks see natuke ebamugav kohtumine oli. Ma ei osanud kuidagi olla ja tema tundus jube enesekindel. Vedasin ta siis kahekümne kraadise külmaga oma kooli vaatama. Ma ei tea, kas just parim idee, aga vedas end välja. Nüüd on vähemalt midagi meenutada.

Kes ütles, et pubist meest ei leia?

Kusjuures alles hiljuti seisime narva maanteel tallinna ülikooli ees ja meie juurde tuli mingi mees. Minumeelest oli kahtlane, et ta minu omaga rääkida tahtis. Kutsus kõrvale. Ja olevat küsinud, et kust ta endale nii ilusa tüdruku leidis, tal läheks ka vaja. Eks me vastasime talle siis, et pubist leitud olen.

Itaalia

Mul oli oma ettekujutus sellest reisist olemas. Sarnane sellega, milline tavaliselt üks sõit peaks välja kukkuma. Taoline, kus saab palju nalja ja kõvasti rokkida. Millest jääb hunnikuga mälestusi, mida kunagi aastate pärast sõpradega muljetada.

Aga ma tegin paar viga. Ma ei arvestanud sellega, et ma lähen sinna kolme tüdrukuga. Ma olin küll neilt lubadused välja pressinud. Vandusime, et võtame reisist kõik. Aga siinkohas läksidki me unistused lahku.

Juba Helsingi lennujaamas läks suuremaks osturalliks lahti. Ma tõesti arvasin, et see läheb üle. Et see on mingi ajutine ''mul-nii-hirmsasti-on-seda-lauvärvi-vaja'' hullus. Ma ei tahaks sellest pikemalt rääkida, aga kahe nädala jooksul polnud vist pea ainukeski päeva, kui teised tüdrukud ei näinud vajadust vähemalt kaks tundi poode kammida. Kui mitte rohkem, sest vahel arvestasid nad selleks lausa terve päeva. Minu vedamine siis, kui juhuslikult kuskil natuke ka Itaaliat nägin, mitte ainult miljonit erinimelist Terranovat. Seepeale tekkis mul küll küsimus, et kas ma olen mees, et ma neid ei mõista.

Ma ei tahaks nende inimeste kohta midagi halba öelda. Ma ei saagi nende kohta midagi halba öelda. Ainult seda, et mina neist aru ei saa ja peale selle oleme veel kõiksugustelt väärtushinnangutelt täiesti erinevad. Kui nende jaoks oli oluline pidutsemise juures see, et me saaks seda teha tasuta, itaalia meestega, peale seda veel sõita nende ferraridega ja imetleda nende Rooma katusekortereid. Muidugi lugesin ka mina iga senti, aga see ei tähenda seda, et ma ei võiks pidutseda ainult ühe veinipudeli ja ilma ferrarita. Peale selle veel see igapäevane: ''Sügisel saan sportauto'' jutt. Jah, väga tore, aga ma juba kuulsin seda. Neliteist korda. Minu vihjetest ala: ''vaata kui armas kutsu'' iga mööda jalutava neljajalgse kohta ka ei jõudnud kohale. Ju ma ei püüdnud piisavalt kõvasti. Ju ta lihtsalt ei märganud, et ma koguaeg sama asja kordan.

Itaalia ise oli imeline. Tõesti. Ainult see oli jama, et kõik päikesepaistelised ilmad veetsime juhuste kokkulangemise tõttu rongiga sõites. Seega jõudsin ma Eestisse tagasi sama pruunina, kui kõik kes siin mind ees ootasid.

Meil oli toredaid hetkeid ka. Näiteks Peschichi rannaäärse maja katusel istudes, päikeseloojangut vaadates ja veinipudelit lahendades. Või Roomas maasikaid süües ja jalgu purskaevus śulistades. Aga needki lagunesid kuidagi ära, kui mõnusatest vestlustest said mõttetud vaidlused.

Mu enda viga oli see, et ma läksin sinna ilma kallita, kuid sellega me olime arvestanud ja ma pidevalt püüdsin sellest üle olla. Aga ega teised kaasa ei aidanud. Alati oli vaja märkida, et minul on kodus mees olemas. Pikalt arutada sellest, kui kaua me oleme koos olnud ja kui palju ma teda igatsen. Ja muidugi iga hetk, kui ma korrakski mõttesse vajusin, küsiti, kas ma mõtlen jälle talle. No muidugi ma tundsin temast puudust. Ja muidugi läks mu olemine iga päevaga raskemaks. Kuid ma tean, et õiges seltskonnas ma oleks suutnud sellest üle olla.

Aga ju ma rikkusin nende tuju ka sellega. Eks see üks nõiaring ole.

Pikemas perspektiivis tegin ma otsuse, et ma ilma poisteta enam trippima ei lähe. Ma lihtsalt ei oska. Ma võin kasvõi meestega koos pubis istuda, aga poed ja välismaa meestele külge löömise ma jätaks vahele.

Ma lihtsalt ei oska olla mina ise, kui mind ümbritseb liiga edvistav tüdrukute maailm. Ka mina olin Itaaliast vaimustuses, aga ma oskasin seda kuidagi mõistusega võtta. Mitte iga prügikasti peale ''isssandkuiilus'' ohkida.

Piinlikumad ja punktipanevamad hetked jätaksin ma internetiseinal arutamata. Et ma kellegi liiga ei teeks.

Ma arvan, et minu kurjus on vaid enesekaitse. Äkki käitusin ma ise valesti? Kaotajaks jäin ju siin mina, sest minus kadus imetlus paari inimese vastu, kes olid mulle kaua palju tähendanud. Aga ma ei suuda ühtegi tunnet välja lülitada. Selles mõttes oleks mu ainuke viga see, et ma läksin. Kuid ma ei kaheste minekut. Ma omamoodi nautisin seda reisi. Enda mullis ja enda viisil.


Kuigi see fiiling jäi sealt saamata.

Mu režiim on täiesti sassis. Üks osa süüst on koolil, mis hakkab nii hilja ja teine osa süüst temal, kellele meeldib kaua üleval olla. Ma ei ole enam mina ise.

See on nii trööstiv. Pealegi tunnen ma pudust Anna-Britist, kes nõnda ära on. Mis siis, et vahest meil ka omavahel kraaklemisi oli, praegu kui ta on ära, igatsen me vestlusi. Msn kuidagi ei kopenseeri seda. Ja pealegi ma satun msnigi nii harva, et kohe kurb on.

Muidugi on neid veel, kellest hing ilma on jäänud, aga teised ilmajäämised on natuke rohkem minu süü.

Tänane hommik on väga pikaks veninud.

Ta peaks homme tagasi saabuma. Loodan, et tal leidub minu jaoks aega.

Ma pole varem nõnda kaua temast eemal olnud. Nii eemal, et ka helistada ei saa. Polnudki nii jube, kui arvasin. Samas oli see ainult neli päeva. Kõige rohkem kardangi homset. Et mis tema tunneb.

Ma tean, et peaksime õppima kuidas üksi olla. Aga ma ei taha. Ma ei näe vajadust üksi olla.

Külm on toas, kui teda pole.

Eile võttis tema mind riidest lahti, sest tujutsesin ja ei olnud nõus ta kaissu minema. See oli kahe asja vahel. Mul oli jonni tuju ja ma teadsin, et tal oleks parem, kui mind poleks. Kahekesi lastemõõtu voodis on tiba raske end välja magada, kui ees ootamas pikk reis ja kuklas hingamas eilne magamata öö.

Meie tülid ei olegi nagu päris tülid. Ma hakkan juba kahtlema, kas äkki pole see hoopis ainult minu provokatsioon, sest ma arvan, et tülitsemine teeb elu põnevamaks. Ja samas avab see võimaluse temaga natuke manipuleerida. Ma mõtlen, et kui ilusate sõnadega teda magama ei saa, siis peab enda relvad appi võtma.

Et ma tegelikult mõtlen ise kõik need tülid ja põhjused välja. Sest mingil hetkel mul läheb alati meelest ära, mille pärast ma üldse tujutsema hakkasin.

Aga ma nii armastan seda kuidas ta tülitseb.

Vahel ma imestan, kas ta tõesti ei tunnegi sama palju kui mina, või on see mehine uhkus, mis seda alla neelama paneb. Ometi on ta mulle tunnistanud, et tavaliselt ta hakkab minust ikkagi puudust tundma. Ütles, et kui mind pole, siis on natuke ikkagi kihelus hinges.

Ta ei lubaks, kui tahaksin üksi maailma peale minna. Ega ma ei tahakski. Temata ei ole kuskil hea. Aga teisest küljest on see romantiline, et ta ei laseks. Mitte, et mulle piirides meeldiks elada, aga see näitab mulle et ta on võimeline vähemalt kolmandiku võrra tundma seda igatsust mida mina tunnen, kui ta eemal on.

Ma võtan kätte ja räägin, mis Itaalias juhtus ja miks ma pole veel sellest siia kirjutanud.

Mees, sa rikud kogu romantika ära

''Ma armastan sind rohkem kui šokolaadi.''
(eemal olles, oma asju toimetades)-''šokolaad ei ole mingi näitaja.''

Arr, ma lihtsalt olen ta järele hull.

Mõtlen, et kas see ei saa suhtele halvasti mõjuda, kui ma peast segi lähen?

Mõtlesin, et hirmus ilus oleks, kui Tallinn uue Sakala keskuse asemel hoopis Estonia ette suure pargi teeks.

See annaks Tallinnale rohkem juurde kui uus kobarkino.

Aga see, kes neid uusi maju Tallinna ehitab on rumal ja maitsetu.

Tunnen ennast nõrgalt. Mitte, et õnnetult, aga jõuetult. Täna sotsioloogia loengut oodates tundsin nõrkust. Ma värisesin üle keha, pilt ei seletanud hästi, mu samm oli jõuetu ja ei tahtnud mind kuidagi edasi viia. Mu hääl värises ja kuigi mul oli külm, ajas higistama. Ma ei tea, mis mul viga on. Midagi on lahti.

Ma olen natuke segaduses. Võibolla mängib siin rolli Marini ja tema elukaaslase lahkuminek, millega ma sõbrannana seotud olin. Vähemalt niipalju, et olin rasketel ja üksildastel hetkedel Marini kõrval ning jõu ja nõuga toeks. Tänane hommik leidis aga meie pikkadele jutuõhtutele lahenduse- mehel on rauad mitmel rindel, sellisega pole pikemalt pesa punuda mõtet. Aga see ei olnud üldsegi lihtne otsus. Aga lõpuks võttis Marin end kokku ja tegi võibolla natuke enesekeskse otsuse, kuid ainukese, mis kuhugi viib.

Ja see Marini segadus on natuke end minugi suhtesse pununud. Igatahes peab minu kallim seda tihemini mulle lubama, et tema selline jobu ei ole. Või vähemalt annab mulle teada sellisel hetkel, et ma võiks oma eneseväärikuse säilitada, mitte ei pea kuid peaga vastu seina jooksma.

Lohutame end sellega, et midagi läheb alati valesti vaid seepärast, et me valedega kokku ei jääks.

Tasapisi tuleb tunne, et ma siiski olen surelik.

Ma ei suuda kuulata enam seda neiut, kes telefonis mulle teatab, et minu kallima telefon on välja lülitatud või teeninduspiirkonnast väljaspool . Ja ma helistan iga kahe minuti tagant, äkki vahepeal midagi muutub.

Mis siis, et ma tean, et telefon on katki, mitte tema paha, ikkagi on mul on praegu vaja kellegagi rääkida.

Inimesed ei sure iga päev. Vähemalt sellised, kellega sul on hunnik lõbusaid mälestusi. Sellised, kes tahaksid kaua elada ja tunneksid igast päevast rõõmu. Kuid jah. Julged ei pruugi igavesti elada. Aga arad ei ela üldse.

Miks võetakse meilt just kõige paremad inimesed? Nii võikatel viisidel.

Tundsin ennast eile veidralt. See tunne, mis mul on koguaeg olnud, see süvenes. See koduta oleku tunne. Ma olin nii kaitsetu. Mul polnud kuhugi minna.

Ta saab minust valesti aru. Temajaoks muutub iga mu palve virinaks. Tegelikult pole ma kunagi virisenud. Vahel lihtsalt teeen märkusi ja palun midagi. Aga talle ei jõua see kohale.

Ta arvab, et me peaks ühise kodu meisterdama. Selleks, et ma ennast kuskil hästi tunneks. Ma ei tea. Praegu oleks see minujaoks liiga suur töö.

Nagu näha on maailmal mulle varuks veel hulganist üllatusi. Ja mitte üldsegi häid.

Tutvumisõhtu

Ma ei saa enam aru. Mulle pole kunagi uute inimestega suhtlemine probleemi tekitanud. Kuidagi vastupidi hoopis. Ma nautisin neid olukordi, neist oli palju võita. Nüüd on midagi mu sisse läinud, ma olen teine inimene, ma ei oska võõraste läheduses olla. Ma pabistan ja ei oska midagi rääkida. Üldiselt lähen lihtsalt närvi ja jooksen minema. Isver, see ei ole mina.

Samas järele mõeldes teevad sellised olukorrad nalja ja inimesed saavad ka aru. Mõnega polegi tunnet, et ta võõras oleks, klapid niisama iseenesest.

Või on see lihtalt nendest võõrastest tingitud. Äkki ma ei sobi sinna kuhu ma kuulun.

Mida vanemaks mind ümbritsevad inimesed kasvavad, seda vähem nad oskavad alkoholi tarbida. Kui kunagi hoidsime sellistes asjades kokku, me küll eriti ei oleks tohtinud aga eks olime ikkagi teineteisele toeks- nii õhtuses rõõmus kui hommikuses pahaollas. Kuid mida vanemaks me jääme, seda rohkem hakkab meisse tulema meie oma vanemate ja sugulaste peal läbi aastate nähtud joomistavasid- hakatakse kaklema ja süüdistama, tülitsema ja vara jagama. Ja hommikul jääb kõigil õigust igaühel ülegi. Mitte ei naerda enam, et ah, ära pane tähele, me kõik olime tipsutanud- siis käib jagelemine edasi- kes jõi rohkem, kes sebis keda.

Võibolla seepärast, et sõpradest on saamas perekond, teisalt seepärast, et mingismõttes me oleme aru saanud, et alkohol on pahe ja purjus peaga muutuvad kõik kuulikindlaks, hakatakse teisi süüdistama asjades, mis endas nõrkust tekitavad.

Kunagi me lubasime, et me ei hakka kunagi sellisteks. Seega olen ma endale tõestanud, et mu ''ma ei taha juua ega pidutseda'' poliitika kaitseb ainult mind ennast:)

PS: kell on juba pool kolm. Ta pidi tulema peale kahteteist.

Õpetus: Kell kolm on peale kahteteist.

Kui suure kiviga ma vastu pead sain, et ma mingist ajast olen hakanud mehi uskuma? See maksab kätte.

Miks ta juba koju ei tule. Ja siis kui ta tuleb, siis ma nagunii ei taha teda enam siia. Mehed ei saa aru, et mulle ei meeldi, kui nad teevad õigeid asju valel ajal ja valel viisil. See on sama hea, kui niisama näkku lüüa.

Sain sünnipäevaks külmetuse. Aga ega seepärast, et vihma sadas sünnipäev tähistamata jää. Selleks läheb lausa neli päeva ja kuigi ma teen seda teise musi pidustuste raames, ei ole see vähem väärt.

Ja ärge kunagi kinkige kellelegi midagi väikest koos lubadusega, et järgmine aasta läheb see suuremaks. Te jääte pankrotti juba siis kui kolmas aasta tiksub.

Vajaduste soomülkas

Taas suheldes mitmete sõpradega, kes on on aja ja elu sunnil kaugemaks jäänud või kelle jutud internetipõhisteks vestlusteks taandunud olen pidanud järgi mõtlema paljudele küsimustele, mis minus on tekkinud. Kui ma tihti iseloomustan oma elu kui rahulikku ja tasast, siis ma nii mõtlengi. Kuid, kui ma ei pidutse enam nõnda nagu paari aasta eest, peavad nemad seda mingiks veaks. Teatavad, et nendega uuesti kohtudes või neid külastades pean ma nende meeletusse peomaailma sisse sulama. Ja nad ei reklaami seda kui aja mahavõtmist vaid ''asja'' parandamist. Nad ei mõista, et ma võin olla rahul ka niimoodi- õhtuste raamatute, filmide ja kuuma radiaatori asemel sooja kaisuga.

Aga äkki on see lihtsalt auk. Mingi nõiaring, soomülgas, kuhu vajunult sealt enam välja ei saagi. Ja siis ei jäägi muud üle kui sellega rahul olla ja oma idüllis õnnelikult elu lõpuni kopitada.

Sest kui ma varemasti olen pidevalt inimesi ja suhteid vajalikuks pidanud, miks ma enam ei pea? Või miks ma seda kompotti enam ei vaja?Kui olin varem selle ühe otsingul, vajasin inimesi enda ümber, kas siis tema leides, kadus vajadus edasi otsida?

Ma lähen poen tema juurde. Tema pessa. Ma arvan, et ma oskan igal pool õnnelik olla. Koht ei loe. Mõni inimene lihtsalt mõjub halvasti.

Mul on tunne nagu ta oleks osa minust. Ja temata on midagi puudu. Ma ei tea, mida ma enne meie kohtumist tegin. Meie kohtumises oli liiga palju juhust, et olla juhuslik.

See olemine ei saa üle minna. Siia ei aita aeg. See ei ole tunne. Lihtsalt ongi nii. Mina ja tema.

Süda läigib pidevalt. Nii on võimatu elada.

Ma pole vist ühelgi sünnipäeval kallima kaisus ärganud. Tegelikult, ükskord ärkasin hr.OleksVõinud kõrval, aga tookord mul lihtsalt polnud kuskil mujal magada, kui oma voodis ja tema oli seal juba ees. Ja pealegi polnud ta siis mingi hea sõbergi. Lihtsalt üks poiss, kes sõbrannale meeldis. Aga too õhtu valis sõbranna teise poisi oma kaissu ja hõivas minule ja talle mõeldud voodi enda ja minu endise klassivennaga. Elu.

Seega ma ei tea. Kas seekord ma saan kellegi kaisus ärgata. Või aetakse mind üles kell seitse, kuigi ma peaks ärkama viis tundi hiljem.

Mitte, et sünnipäev väga oluline oleks.

Ma olen nõrk

Tahaksin nii sõnadesse panna, kuidas see mind vihastab. Kuidas ma ennast vihkan ja põlgan. Ei, tegelikult teeb lihtsalt õnnetuks. Ma ei oska enam. Ma ei jaksa enam. Ta ei saa minust aru. Ma nõuan liiga palju. Aga ma ei saa vähem tahta.

Ta teeb seda nii... nii vastikult. Nagu mina oleks talle vastik. Mingi kohustus. Ma ei talu praegu kedagi. Tahan üksi olla. Ma ei taluks isegi teda. Ma pean temast üle olema. End kokku võtma ja eemale hoidma. Ma ei tea miks ma seda tahan. Ma tean, et ma ei suuda seda. Aga ma pean. Et ta kunagi enam ei saaks mulle nii teha.

Ma vihkan, et ta võtab mind enesestmõistetavana. Ma vihkan seda. Ma vihkan ennast sellisena.

Ja mind ei huvita homme või ülehomme. Ma lihtsalt vajan, et minu vastu poleks kõik mehed nii egoistlikud. See paneb mind kahtlema. Võibolla ma ikkagi ei oska ennast tema kõrval ette kujutada.

Ma ütlesin kunagi. See on tema teha, kas ta paneb endast kinni hoidma või ei.

Mõni jaksab nii palju kirjutada. Mitte, et asi jaksamises oleks. Ma jaksaks ka. Aga mul lihtsalt ei ole millestki rääkida. Mu päevad loksuvad ise paika. Pole sellist suurt äratundmisrõõmu või ideepuhanguid. Kui ka vahest midagi õlale koputab on see nii vana ja äramõeldud. Kurbus kannab kaugemale aga samas teeb minust ebameeldivama kaaslase. Kontseptsioon hakkab nägu koguma, ennast kinnistama. Samas ma igatsen midagi pöörast, mis jälle kõik pea peale pööraks. Mind mõtlema ja arutlema paneks. Mitte ainult tõdema. Ma tahan, et ma eksiks. Et ma saaksin ennast arendada. Tahaksin kuhugi kaugemale jõuda, mitte siin maha istuda ja kodu rajada.

Ma ei räägi geograafilisest kaugusest.

Ma igatsen neid öiseid jutuajamisi. Kohvitassi sõpru. Selline vaimne arenemine, mõlemad saavad kasu, me täiendame teineteist. Ja samas kardan, kas ma olen selleks veel võimeline. Minust on kadunud mingi enesekindlus, ma ei julge enam silma vaadata, kui oma tõekspidamistest räägin. Ma kardan eksida. Ja seega ka välja öelda. Kuid diskusioonita ei saagi kuhugi jõuda. Ma pean arvama ühte, tema teist, me peame laskuma vestlusesse, mis meie mõlema silmi avab.

Ma ei tea, kas ma olen temast kehaliselt või vaimselt sõltuvuses. Natuke vast mõlemat. Aga ma kardan, et midagi selles on mu enda välja mõeldud. Ma kahtlustan.

Aga see süveneb. Ma kogun julgust ja olen võimeline jälle armastama. Hing hajeli ja mõtlemata.

Kärbsed meepoti ümber

Ei tea mis lahti on. Kas sügis hakkas liiga ootamatult siin eestimaal või on minul kahtlane võime tõmmata mingitel perioodidel enda ümber tiirlema neid kärbseid, kes mee maiad vaid hooajati on.
Või koguvad nad suviti julgust, et talveks endale pesa leida. Ah, neid mehi.

Helistavad ja meelitavad ja kutsuvad külla ja tahavad külla tulla. Vastupidiselt nendele ei soovi ma oma pessa võõraid või vähemvõõraid tegelasi, kes kunagi minust piisavalt kõvasti pole osanud kinni hoida ja nüüd igatsevad seda turvalisust ja armsust, mis neil kunagi oli.

Ära hävita seda, millest sa kunagi puudust hakkad tundma.

Mul ei ole aega. Olen eluga hõivatud.

Öösiti pidutsevast linnast magavasse koju jalutada. Bensiinijaamast suure vee osta ja unisena pehmesse voodisse vajuda. Teineteise kaissu, et hommikul musi peale ärgata.

Mul on parem kui üheski naisteajakirjas.

Unenäos on natuke tõtt

Unenäos sain vanematelt sünnipäevaks auto. Sellesama, millest tema mulle päevad läbi räägib. Ja korteri. Väikesete tubadega 2 toalise, avatud rõduga maja siseõue. Oleks nagu kuskil lasnamäe piiril olnud. Kuskil kaheksas korrus. Aga maja kõikus jubedalt.


Mu kõrgusekartus tuleb isegi unenäkku kaasa.

Alati saab keegi haiget. Olen seda alati teadnud, kui sageli unustanud

''Kids, when you are single, all you are looking for is happily ever after. But only one of your stories can end that way. The rest end someone getting hurt.''

Seriaalist ''How I met your Mother''

Seni kuni me pole enda lugu filmilindile saanud, tsiteerin teiste tarkusi, mis minu enda mõtteis ammu kihelenud on.

Seebiooper jätkub täies hiilguses, mina seekord tähtsusetus kõrvalosas.

See ei ole enam elu, see on seriaal.

Ma ei kujutanud kunagi ette, et ma nii otsustusvõimetu olen. Võibolla vajan suuremat tõukejõudu, et ühele teist eelistada. Aga see, et nii suured otsused(mis võivad koguni ära otsustada suurema osa mu elust) teen ma üki-kaki-kommi-nommi meetodil ja viimasel kahel minutil, paneb mind endas kahtlema- kas ma üldse tean mida ma elult tahan?

Ja üldiselt pole meil vist veel mõtet hakata ühise elamise peale mõtlema, sest äkki ma kolin siiski Tartu ära ja tema peab aega teenima. Lõpmatuseni ei saa ju neid asju edasi lükata.

Mul on NII PALJU vähem, kui mul kunagi oli. Sõpru. Inimesi. Tundeid. Emotsioone. Palju vähem valu ja kurbust. Ja palju vähem naeru. Ja sõnu. Ma igatsen neid aegu kui mul oli valus. Ma vähemalt tundsin.

Võibolla mu kool rikkus mu ära. Tegi halvaks inimeseks.

Aga ma tean, kes võttis mu elult sära. Mis siis, et tema on läinud. Sära ei tulnud tagasi, ta võttis selle jäädavalt endaga.

Kas sul on vahel tunne, et midagi on puudu? Nagu jooks punase apelsini mahla piparmündiga ja selle maitse poleks täpselt see, mille järgi sa igatsesid. Midagi oleks nagu puudu...

Kuigi nii mõtlesin ma aasta eest...

Ma ei taha olla küüniline või vastik. Inimeste vastu. Ma ei taha olla uskumatu või pessimistlik. Aga mida päev edasi, seda vähem ma usun, et kuskil on inimene, kellel on kaks külge. Vähemalt need, mida mulle võiks pakkuda. Inimesed, kes pakuvad kirge, teevad mind vaimselt õnnetuks. Inimesed, kes pakuvad vaimset suhet. Oeh. Nad lihtsalt söövad mu seest ära ja ei anna midagi vastu ka. Ainult oma probleemid.

Suvepealinn

Ükspäev kui kõigutasin oma jalgu üle tema rõdu, plaanisime Pärnuskäiku. Tema oma sõpradega. Mina omadega. Teeksime mida süda ihaldab. Aga õhtul kohtuksime mõnes ammu tuttavas klubis.

Aga see aasta meie Pärnu ei jõua. Isegi mina jõuan suure hilinemisega. Kui homme üldse minekuks läheb. Igatahes üksi ja sõbrannadega, meenutame aegu kolm aastat tagasi. Kui veel väga noored ja rohelised olime.

Mitte, et me siiani ei oleks. Aga tollane CT, mis siis meie meeli lahutas. Need peod jäävad alatiseks meelde. Siis oli rohi rohelisem ja taevas sinisem.

Vahel lihtsalt ei suuda

Osad inimesed on nüüd mu peale pahased. Seepärast, et vahel langetan otsuseid selle kasuks, mis mulle kasulikum on. Natuke enesekeskne. Ma tean. Ja mul on Karlist kahju, et ta mu peale pahane on. Aga ma loodan ,et südames ta teab. Et ma tahaks alati, kui mul vähegi jaksu on.

Aga täna ei ole see päev. Ja vaevalt see nii pea tuleb.

Ma vist igatsen kohvi. Aga kui ma iga päev alles kell kaks nina teki alt välja saan, kaob kohviisu kuhugi ära.

Muidugi ma olen tige, et ma kogu oma suve maha magan.

Kallis, ära KUNAGI meis kahtle

Kõik on täiuslik. Ma olen ta oma raamidesse surunud. Õpetanud, kuidas mulle meeldib.

Ja nüüd on mul igav. Midagi on ikkagi puudu. Mingi ärevus, mingi kurbus, mingi rõõm, mis siis on, kui kõik korras ei ole. See rõõm, et keegi võiks helistada. See, et võiks minna sõbraga välja ja võtta ühe joogi aga hommikul ärgates mitte enam nii sõbrad olla. Sest üksteise kaisus peavaluga ärgata, ei ole eriti sõbrateo moodi. Et võiks klubi laval tantsu keerutada ja kaks tundi hiljem kodus patja nutta. Näiteks seepärast, et jälle nõrk olin ja kellegi sõnumi saatsin.

Mul on kohati tunne, et mult on ära võetud osad mu sõbrad. Need, kellega sai väljas käidud seepärast, et me teineteisele meeldisime. Mitte et me vahel kunagi oleks olnud rohkem. Aga seepärast, et need tõid päeva natuke sära- ma teadsin, et ma olen tahetud ja et mind tahetakse. Mina ja mu pepu võisime siis enesekindlad olla- et me oleme täitsa kobedad. Nüüd muretsen isegi seepärast, kas mu oma mees mind tahab. Ja kohati tundub isegi imelik, ennast ainult tema jaoks üles lööma hakata. Mitte seepärast, et ma ei tahaks või ei viitsiks. Vaid seepärast, et talle ei meeldikski kui mul rohkem kui pesu seljas oleks.

Ja teisest küljest ei suuda ma ise nende sõpradega enam välja minna. Ma ei ole enam turul. Ma ei oska enam olla nii vabameelne ja vallatu. Mul endal on tekkinud mingid piirid. Äkki on tema mind nendesse surunud?

Kuid siiski, mis siis, et see hakkab natuke suhet meenutama. Mis siis, et ma suhteid ei oska. Ikkagi ma olen kurb, kui me pole koos. Ja olen armukade, kui ta on sõpradega. Ja sellele vaatamata, et ka mind vahel paneb muretsema. Sellele vaatamata olen ma kurb, kui ta öösel mulle selja keerab.

Äkki väikesed haigetsaamised teevadki suhet põnevamaks. Võibolla seepärast hr. OleksVõinud nii kaua mu hinge kraapiski? Et äkki mulle tegelikult meeldibki haiget saada. Nutta ja jonnida ja naerda, kui mees on rumal. Mitte aru saada ja mitte kunagi aru saada ja mitte kunagi mõistetud saada. Aga ikka armastatud olla. Ma ei tea. Miks see mind kinni hoidis?

Tänasest ma võtan me suhte raamidest välja. Panen rahakotti, õpilaspileti asemele.

Ta ei ole sellesse hetke lihtsalt õige kujuga.

Istuks kahekesi suitsuvabas pubis, ümbritsetult võõrastest inimestest ja kujutleks end kuhugi teise maailma. Läbi naeru ja iroonia. Läbi siiruse ja rumaluste.

Olla koos oma lapsega väike

et ma tean täpselt millist lapsepõlve ma oma lastele tahan... sellist metsakasvanud aiaga vanas majas, selline kus oma aed on justkui dužungel ja seiklus, tikripõõsaste ja punaste sõstardega ja vanade õunapuudega ja, et aiapeal saaks turnida ja liivakastis mängida ja puudeotsas ronida ja põõsastes peitust mängida

et nad tunneks lilli ja teaksid kes on vihmauss ja tigu ja mardikas ja lehetäi ja näeksid lepatriinusid ja saaksid mängida sulalumalompides merehädalisi

ja et ma käiksin lapsi ukselt sööma kutsumas ja lõunaks oleks makaronid hakklihaga ja et neil oleks sellised vanad jalgrattad ja ühe puuotsas onn, kus nad tahaksid öösiti magada, aga ma kunagi ei lubaks ja

ja et saaks kevadel suurveega lasta vett üle kummikuääre sisse, kogemata, ja sellest ehmatuda, ja siis kohe sekundi pärast käega lüüa ja üritada jäätükke koos veega allavoolu lasta.

ja loobuda nende riiete pesemisest, sest võilillejäljed ei tule kunagi maha ja põlved peavadki rohelised olema

või ei ole momenti, kus jalgadel oleks natukenegi tervet nahka

kui ka on, siis sealt hammustab kindlasti sääsk

anda oma lapsele selline lapsepõlv on omajagu väike võimalus see ise uuesti läbi elada.. ma ei teagi, kas tahangi kunagi täiesti täiskasvanuks saada, lapsevanemana peaks seda ometi natuke tahtma.

Aga olemaks ise laps- tark laps- ei keela keegi ju lapsele õpetamast ja näitamast, mis on õige ja, mis on vale ja , et tegelikult polegi õiget ja vale, või tõde ja õigust.

Kallis

sa oled nii armas, nii rumalalt kallis, otsekohene keerutaja, mõistad, kui ma ütlen alati midagi valesti ja muigad, kuid ei anna alla, naerad ja pilkad, kuid ei mõtle seda nii, et ma haiget võiks saada, tead milline ma olen ja ei püüagi mind kellekski teiseks muuta.

Kui ta jätab mu üksi

Aga ikkagi tegi see nii väga haiget. Öösel pisaratega võideldes soovisin, et ta teaks, kui halb mul on. Kuigi ta ometigi ei teinud midagi muud, kui oli lihtsalt mees.

Vahel meenutan, kui palju vähem mul oli, kui ma olin veel üksi. Palju vähem rõõmu. Palju vähem muresid.

Aga Marin mu suures voodis, kus tavaliselt magab mu mees, aitas natuke. On kellele rääkida ja kes teab, mida ma tunnen.

Võibolla oli seda vaja, et mõista, kui olulised sõbrad mulle ikkagi on.

Põsed roosaks ja uued kingad jalga. Ripsmed paksuks ja must triip silma alla. Ja võib minna.

Meie noormehed on ära.

Mehed, hoidke alt. Ega seda iga päev ei juhtu.

Ja mis on me järgmine peatus, Tuhkatiinu?

Reedel istusime kaheksas ja hiljem tiirutasime klubis. Seal oli palju endisi inimesi. Endised sõbrannad. Endised klassivennad. Endised poisid. Sõbrannade endised poisid ja nende parimad sõbrad, kes arvavad, et me näeme eriti head välja. Endised tuttavad ja mõned inimesed, keda sa kunagi pole teadnud, aga sa ikkagi tead, kes nad on.

Pakkusin sõbrannale õlga, sest martinisid sai ühe võrra liiga palju, ja läksime tema kolmetoalisesse veel viimaseid nädalaid kodu-korterisse. Hommikul meenutasin talle, et olime klubis kingad vahetanud, sest talle sobisid sellel hetkel kinnised ja madalad rohkem kui lahtised ja kõrged. Seepeale vaatasime esikusse ja nägime ainult ühte hõbedast kinga. Neiu noormees nägi teist natuke kaugemal- maja ees mururibal. Minu Tuhkatriinu.

Seiklused ei olnud aga sellega lõppenud.Tuli välja, et meie juurest ära läinud on ka rahakott. Õnneks sai ta selle hiljem tagasi. Midagi väärtuslikku sealt läinud ei olnud. Ainult viiskümmend krooni ja pillide retseptid. Huvitav mis nendega peale hakata?

Ja ta sai lõpuks aru, miks ta enam klubides ei käi. Nüüd tuleb sõbrannad appi võtta, kui pittu minna.

Kõigile minu tüdrukutele

Vahepeal tundub, et kõik see hakkab meil üle pea kasvama. Me oleme ju väiksed tüdrukud, kes peaks klubides tantsima, hommikuti ülikoolis käima ja pärastlõunati sõbrannadega kohvi jooma. Me ei jaksa veel pere mängida, meeste järgi koristada. Ei oska neile hommikuti võileibu teha. Või nendega tõreleda. Me hakkame aru saama, et meile alati ei meeldigi nende sõbrad ja töökaaslased. Et ei jaksa käia tööl ja korjata üüri jaoks raha.

Siis me helistame teineteisele. Kirume ja armastame korraga. Me lähme kohvikusse ja enda kodutänavatele. Me lähme kiigume mängiväljakul ja teeme salaja ühe suitsu. Räägime riietest ja raamatutest ja filmidest ja meelelahutustest. Ja kui jutud saavad otsa, jäävad alati meile meie mälestused. Need unetud ööd Pärnu rannas, need koos nutetud pisarad. Koos naerdud naljad. Katkised peedipudelid ja liiga mustad sokid. Need naeratused lumistel nõlvadel ja armunud poisid suvepealinna päikese all. Ja veel armunud poisse igas väiksemas ja suuremas linnas. Ja välismaal. Ja maakodu poe ees. Neid, kes tulid, mängisid sõpru, et meile lähedal olla. Neid, kes ei mänginud sõpru ja püüdsid kohe kallistama hakata. Neid, kes tulevad siiamaani võiks-joogi teha jutte rääkima. Need mälestused jäävad.

Ja ma kardan, et äkki me hakkamegi suureks saama. Liiga äkki. Ja liiga vara. Ja liiga paljud meist. Et kunagi ei saagi enam paljad varbad kasteniisket muru riivates hommikul õigesse voodisse joosta. Et ei saagi kunagi olla enam nii siiralt lapsik, kui me olime seda veel aasta eest. Et tulevad topeltkohtingud ja kodupubi. Et tulevad koos maal käimised, vaiksed grillimised ja varajased magamaminekud. Et tulevad lapsed ja abielud ja tülid ja lahkuminekud.

Et meilt võetakse ära kõik see, mis meil üldse kunagi on olnud. Kõik see, kes me oskasime olla.

Ta oli kunagi mu parim. Sõber.

Ma sain eile temaga kokku. Poolteist aastat olime seda edasi lükanud. Äkki tuleb tasapisi see vana tunne tagasi. Nüüd saadame sõnumeid, et lihtsalt vajame oma käsil olevatesse suhetesse õhku ja hingamist. Mitte, et tahaks Ülemusest eemal olla, temata on siiski raske. Aga siiski vahel igatsen aegu kolm aastat tagasi. Aegu, mil ma olin veel inimene, tütar, õde. Laps, mitte pundar tunge, reaktsioone ja suhteid.

Ülemusele ma ei oska sellest kuidagi rääkida. Ei tule need sõnad kuidagi huulilt. Siis ta lihtsalt ei saagi kunagi aru saama, mida see poiss mulle kunagi tähendas.

Aga võibolla ongi nii parem. Kui ta ei tea.

Valus

Ma ei tea, mis minuga juhtunud on. Ma hakkan juba pikemat aega iga väiksemagi emotsiooni pärast nutma. Aga ma ei taha nii väiklaste inimeste pärast pisaraid valada, kes mind nutma panevad. Mõni lähedane sõbranna suudab kuu aja jooksul juba mitmendat korda endas pettuma panna.

See paneb mõtlema. Ma ei oleks kunagi ta sõbranna, kui mul oleks valikut. Aga võibolla ma lihtsalt näen tema sõbraliku naeratuse tagant liiga tihti seda kuradit, kes mitte kunagi kaugemale, kui tema taguots, ei näe. Niikaua, kuni ta teab, et ta ei saa inimest kaotada, käitub ta temaga, nagu tuju tuleb. Teisest küljest on ta hea hetkesõbranna, sest niikaua kui vaja populaarne olla, võib ta kõik oma kapriisid alla neelata.

Ja siis ajab tema ka mind nutma. Ma tean, et ta vihkab end selle eest. Seepärast nutan salaja. Mitte, et ta oleks paha. Vaid seepärast, et ma ise liiga palju tahan.

Mu emotsioonidega on midagi.

Kallis, mis sa sellest pluusist arvad? - ''Kuradi kallis pood''

Täna kuulsin ma tõde. Et mehed ei käi ja ei peagi käima naistega poes. Ei, tegelikult võivad küll käia, aga ainult sellel juhul, kui neile on sealt midagi vaja. Ja hoidku naine oma saba ja sarved, kui ta peaks korraks mõnda naistele mõeldud riietuseset piiluma. Saad pool tundi loengut meeste ja naiste erinevusest(või oot, äkki hoopis pool tundi sellest, millised mehed on).



NB: ma räägin enda mehest aga tema räägib, et nagu arvaks nii kõik mehed. Plääh.

meie peres

Isegi kui ma olen tige, kui ta mind telki kokku õpetab panema. Ikkagi annan ma talle andeks, sest ka siis, kui mul on nii palju jonni, et sisse ära ei mahu, on temal õigus. Isegi siis, kui ta öösel selja pöörab, sest ma olen liiga kuum. Isegi kui see on tema süü, et ma liiga kuum olen, on tal ikka õigus ju selg pöörata ja suurema osa tekist võtta.

Alati ei ole ka. Nendel teemadel me vaidlema ei asu.

Ta on mind endaga ära harjutanud. Käisin teda jälle unise peaga otsimas.

Blogisõltlased- blogisõjad- blogitülid- blogiarmastus.

Mina igatahes oma elu blogi ümber ei koli. Elan seda mujal. Oma arvamusi ma võin siin ridadevahel avaldada, aga teisi ma kommenteerima ei hakka. Ma võin valikuliselt rääkida, mida on teinud teised ja mida olen mõtelnud mina, aga südamesse ma seda võtma ei hakka.

Ja mis peamine- ma kirjutan endale ja ainult endale, lihtsalt luban seda ka teistel lugeda.

Ja mitte keegi, ei mu sõbrad ega mu tuttavad ei või kasutada minu sõnu minu vastu. Eriti kui te sõnu väänata ja kontekste vahetada armastate.

Sest mu blog on killud, mitte kogu tõde, mitte isegi osa tõest vaid virrvarr, lennult tabatud mõtted, kuskil kibelevad mälestused.

Ja naeran nende üle, kellele pole Internetisein vaid paber. Sest nad on sõltuvuses. Sest neile lähevad delfi kommentaarid korda.

Aga kohvisõltuvust ma näiteks ei tauni.

Maris ütles nii armsalt. Et see kui ta meid hommikul vara kodupoe ees nägi oli klišee. Ei, et.. nii lihtsalt peabki olema.

Eile hipodroomil jalgrataste kõrval üksteise kaisus pikutades tuli meil järjekordne hullumeelne idee ja varsti istusimegi ülespandud telgi ees vaikses rannas ja lugesime seda igivana kollaste kaantega mikihiire koomiksit.

Ainuke, mida ma tahan, on temaga koos olla.

ja see võimalus tuhiseski mööda, sa võisid seda ainult nuusutada

Ma isegi ei kujuta ette, et ta juba neljandaks aastaks ära läheb. Ja kuidas kõik need korrad, kui ta Eestis käib, kuidagi mööda tuhisevad, nii, et me õigesti ei kohtugi. Vahel oleme tänaval kokku jooksnud, mõned korrad isegi kokku saanud, aga niimoodi nagu tahaks pole rääkida saanud. Sest ma ei suuda teda täielikult minevikku panna.

Ausaltöeldes ma igatsen teda natuke. Võibolla seepärast, et ta on kuskilt sealt kaugest lapsepõlvest, mis minul hakkab läbi saama.

See kuidas ta aiatoolil istudes kaevuveega kolme päeva ja nelja inimesi nõusid pesevat mind vaatas ja kommenteeris, et nii lõbus on vaadata kui teised tööd teevad. Ta on lihtsalt üle kõige.

Aga tõde?

Aga võibolla pole lihtsalt Jaanipäevad Saaremaal minu jaoks mõeldud. Sest millegi pärast olin ma iga aasta lubanud minna, aga kunagi ju ei jõudnud.

Et minujaoks on Saaremaa augustkuu ööd.

Sääsed hammustasid, aga ei kihele

Ainult sellised tüdrukud nagu mina võivad endale lubada tervelt nelja päeva Saaremaal, mis mööduvad ilma telefonita, selliste sõpradega, kes mulle iga kolme minuti tagant sosistavad, et armastavad, rebenenud hüppeliigesega ja ilma minuta mitte olla oskava Ülemusega.

Ja kui mind kolmanda päeva hommikuks enam ei mojendanud, et mu õde mu ekskallima kaisus magab ja peale seda kui isegi Ülemus temaga endaalgatuslikult rääkima läks, et see pole õest kena, tekkis sauna rookatusele jalgu kõigutama minnes uus probleem natuke pehme redeliga, mis lõppes mitte enam nii pehme lennuga redelilt alla.

Sest selle, mis oli Saaremaal, võttis aeg.

Ja see ait, kus eelmine suvi sai ainult naerdud, sai aidaks, kus iga õhtu pisaraid pühkida.

Minu pesa.

Minu kodu. Meie kodu, kui on laupäeva õhtu ja teised on ära. See koht, kus telekat vaadata ja pitsat süüa. Minu voodi, kuhu kõik tagasi igatsevad. See kuhu ülemus mind esmaspäeva hommikuti äratama tuleb.

Tuba kuhu isegi kassid poevad magama, kui jään hiliseks ja kus püüab salaja elada mu õde, kui mina olen reisil.

Aga ikkagi ma tahan nädalate viisi maakas olla. Linnamürast ja võõrastest tuttavatest väga kaugele.

liisa says: aga cT läks pankrotti
liisa says: ega ma muidu sulle Kasekesest ei räägiks

Ära harju mu armastusega ära

Iga kord kui ma tahan midagi teha või, et tema midagi ei teeks, teen ma kurba nägu. Aga see ei ole selline päris kurb nägu, see on see: ''palun tee pai'' kurb nägu, mille ette manamiseks peab tavaliselt naerulohkudega võitlema. Ise ma sellest aru ei saa, et ma nõnda tegutsen-, et hakkan mingite emotsioonide mängimisega välja pressima, et minuga hea oldaks. Aga tema saab aru ja teda ajab see naerma. Siis ma tahan, et me oleksime lihtsalt korraks vait, naerataksime südametega, ta paneks käe mu ümber ja lihtsalt kallistaks. Rohkem polegi vaja.

Ma kardan vist esimest korda, et me võime riidu minna. Millegi tühise pärast.


Ta tüdruk on liiga nõudlikuks läinud.

Valusad mängud

Ta ei luba mul enam valuvaigistitel elada, peab seda tobedaks sõltuvuseks. Arvab, et kui ma oma doosi pole kätte saanud, tulevad mul pseudovalud, et keha nõuab uut. See paneb mind endas kahtlema. Äkki mu valud ongi mu enda välja mõeldud?

Aga üks mängu peavalu ei saa olla niisugune, et ma enam püsti ei saa seista.

Mõtlemisainet

''Üks mu sõber rääkis mulle eelmisel nädalavahetusel, et mina pean poisse oma sõpradeks, aga tegelikult aetakse mind taga. Kunagi ma veel uskusin, et poiss ja tüdruk võivad olla sõbrad ka omavaheliste soojemate tunneteta, nüüd saan aru, et ''keemiaks'' on ikka keemiat ka vaja ja sümpaatiata teise inimese vastu ei saa sõbrad olla. Midagi selles inimeses peab sind kütkestama. Muidugi see ei tähenda, et iga poiss, kes sõbra tiitli teenib mu unenägudes printsi osa etendab. Meeldimist on ka mitut moodi aga ''vaid'' sõprusest võib juttu teha vaid väga erandlikel juhtudel.''

Igale inimesele jagatakse elu jooksul mõned erandid, need tuleb lihtsalt teiste seast välja noppida.

(mõtteteri varasemast noorusest)

Mõndasid asju lihtsalt peab

Ma teen seda ainult seepärast, et ma olen seda iga aasta teinud. Ja ainult seepärast, et mul on selline võrratu sõber, kellele ma ei suuda ei öelda. Tema rääkis endaga kaasa tüdruku, kes elab valuvaigistitel ja ei oska ilma ülemusta olla. See on ohver, mille pärast pean kannatama tundideviisi chikke ja nende jutte. Roosat ja rumalusi.

Itaaliast Paradiisi.

Üle üheks nädalaks ta mind enam ära ei lase.

Kuidas kirjeldada tunnet, mis paneb peale Itaaliat kodu tunduma Paradiisina. Isegi kui mul on palavik ja ta peab öö otsa tööd tegema. Mis siis, et minu voodis vedeledes ja ühe käega mu juukseid paitades.

Kas alati peab minema nii kaugele, et m6ista kui väga sa armastad seda, mis sul olemas on?

Tahtsin täna tema kaardiga endale küünelakki osta. Olen juba harjunud, et tavaliselt peab kaardi kuhugi auku lükkama ja siis parooli ütlema. Aga kaubamaja ilumaailma klienditeenindaja vaatas kaarti ja teatas, et selle mina küll midagi osta ei saa. Kutsusin siis saalipeal eksleva Nunnu enda allkirja andma. Alles Ülemust nähes naeratas müüa meile sõbralikult.

Olen vist pätt valmis.

Täna magan ma enda voodi tema poolel. Seepärast, et teda täna ei ole. Ja seepärast, et mulle meeldivad tema asjad. Isegi see, kui ta poole minu voodist enda omaks arvab.

Sest salaja võin ma ikka tema tekipoole alla pugeda.

Ei saa aru, miks ilusatel poistel peavad mingid hullud soengud olema(ja kõigil veel ühesugused). Või teevad just nende soengud nad ilusaks ja seega ka ühetaoliseks?

No selles suhtes, et mina küll ühte teisest eristada ei suuda. See on mingi eraldi liik. Ja siis sa mõtled, et tegelikult ei olegi midagi nii ilusad. Võibolla see kogu soengu ja olemise kammanjaa meelega tüdrukute segadusse ajamiseks.

Et võibolla on nad lõpuks üldse geid?

Kaheldav, kas sa tahadki aru saada

Seepärast me vist üleval olemegi. Et mitte raisata koos oldud aega. Magamisele näiteks. Isegi, kui mina loen voodil raamatut ja sina mängid arvutimängu. Ikkagi me oleme kuidagi rohkem koos kui eraldi. Teha voodist enda kindlus ja vaadata üle padjaääre kaminas mänglevat leeki. Otsida voodialla veeranud taarat, et kuhugi panna küünlad. Ainult meie vist teeme niimoodi romantikat- vanade õllepudelite ja madratsimüüriga.

Ja ma teen sulle tegelikult hea meelega võileibu. Isegi kell viis öösel. Isegi kui ma samal ajal jonnin.

Kevad ongi täitsa kohal. Ma mõtlen sellist kevadet, millest saab kohe suvi.

Homme ongi täitsa viimane päev. Täiesti. Ja täna õpin ma viimast korda nii, et öösel magama ei saa. Peale lõppu lubas ülemus mulle lilledega vastu tulla. Aga ta teab, et mulle ei meeldi lilled ja mina tean, et ta peab olema tööl. Aga kui ma selle sammu seal majaees astun, siis on täiesti kevad ja mina olen täiesti vaba.

Ja meil on aega.

Tule, mängime ukakat

Käisime ülemusega paari nädala eest maal. See tähendab käia hoovipealt majja puid toomas ja majaees kopsikuga hambaid pesemas, sest majas ei ole veel veevärki. Kihutada külavaheteedel õhtuse pitsa järgi ja öösel kadumaläinud musi otsida. Aga tema on teises toas, sest minu juures on liiga palav. Sest mina olen liiga kuum.

Ma ei ole maalaps, ma olen linnas kasvanud, sõpruse puiestee ääres autosid lugenud, teistega oma liivakasti jaganud ja tänavavalgustuse süttides koju läinud. Aga ka seelikuga puude otsas, elektriliinide kõrgusel, roninud, naabrite herneid varastanud ja raksus käimise eest peaaegu oma eluga maksnud. Aiatiigist mardikaid püüdnud ja tigude võiduajamisi korraldanud. Ja seekõrvalt ka vanaema ja vanaisa juures maal heinalakas peitust mänginud, õunapuuaias enda õunapuud kasvatanud ja naabrilastega salaja sõbraks saanud. Rääkimata viljapõllus mängitud peitustest, tuuleveskikivide kullimängudest ja hüppamisest vanaisa niiske ja pimeda toa lõhnaga suurel vedruvoodil.

Aga ikkagi tundsin ma ennast nagu kaua linnas olnud maaplika, kui ülemus mu metsa vedas. Muidugi ei osanud tema seepeale mõelda, et ta seal mustaks ja märjaks saab, aga selleks tal mind lähebki vaja. Riietasime end vastavalt võimalustele vanadesse pusadesse ja tunkedesse, mille sääred said kummikutesse torgatud ja läksime siis minu maavaldusi üle vaatama. Omaette tundisime natuke kurba meelt, et fotoaparaati kaasas ei olnud. See pilt paneks ka mõne aja pärast naerma.

Ülemuse suureks üllatuseks ei olnud enam niivõrd tegu metsa, kui sooga, sest ainuke kuiv koht astumiseks oli kahe puu vahele tekkinud saar. Seega tuli metsas tiiru tegemiseks päris palju hüpata ja leiutada. Aga kui me lõpuks natuke kuivemasse kohta jõudsime ja tormiga murdunud kuuse tüvele istusime, sai metsaskäigust hetk. Natuke sinist taevast, piilumas läbi natuke juba rohelise metsa, naljakad mõtted, et mõni põder või jänku meid puudevahelt vaatab ja kevadeks jälle meile tulnud linnud tegid lapsikult rõõmsaks.

Situatsioonikoomika

Kui me eile hommikul kell pool kümme Ülemusega kodupoe uksest sisse astusime, kohtasin ühte kallist sõbrannat. Peale kallistusi ja paari sõna juttu imestas ta, mis me kahekesi nõnda vara teeme . Siis Ülemus muigaski, et me ei saa teineteiseta olla. Maris ohkas seepeale, et nüüd tal tekib tunne, ehk ta suhe on siiski vaba.

Tegelikult on lihtsalt tore inimestele vahel ka natuke vale mulje jätta. Et mõnikord on see lihtsalt juhus või vastutulelikus. Et see on lihtsalt niion ja mitte ahistatus. Et mulle ei tundu, et seda oleks liiga palju. Sest mulle on seda piisavalt. Mul on keegi kelle käest hoida, kui on kibe ja kellele naeratada, kui mõistus hakkab kaduma.


He is a part time lover and a full time friend

Nagu laulab The Moldy Peaches