"Ma ei taha mr.Right'i, ma tahan hr.Better than the Last'i"

Käisime täna Jannega trennis. Meie trenn nägi täpselt nii välja nagu me ei teeks seda. Või siis, kas mattide peal lebotamine ja kaks tundi meestest lobisemine on trenn? Parasjagu on. Eriti kui pole nädal aega näinud, mis on eelduseks sellele, et kõik vahepeal juhtunu on rääkimata. Sest internetis ei saa ju rääkida. Või siis ei ole see rääkimine päris see. Mina tahan rääkida, kui ma saan naerda ja mossitada, silma vaadata ja särada. Ilma selleta pole see päris see. Ma võin ju jutu ära rääkida. Aga ma ei saa ennast tühjaks rääkida. Oma emotsioonidest. Oma kurbusest või rõõmust. Oma kirest. Temast. Või noh, neist.

Alati on nemad. Sest ma ei leia vist kunagi meest, kelle kõrval mu hing litsi ei tahaks lüüa. Temal on alati keegi teine.

Ps: Väikesed tõrked eluga edasi minemisel. Võibolla kestavad paar päeva. Võibolla natuke rohkem.