And every night he kisses someone new. Never you.

Siia peaks tulema lugu sellest kuidas tüdrukud enda kotte pakivad ja kuidas meile kohe üldse ei taha kohale jõuda, miks me asjad kotti ära ei mahu. Probleem number kaks on see, et äkki me mantel ja spordikott ei sobi kokku. Probleem number kolm on see, et mu must pusa on Ketlini juures ja ma üldse ei viitsi end liigutada, et see ära tuua. Miks me muiudgi sellega alles viimasel minutil tegeleme- sest neid asju võib ju vahepeal veel vaja minna(Äkki ma kasutan öösel enda hambaharja või suusapükse. Väga võimalik).

Olen terve päev kõiki kohti valutanud. Hommikul valutas eriti varvas. Mõtlesin isegi traumapunkti minna, äkki saan veremürgituse või midagi sellist. See mõte jäi katki, sest siis hakkas mu kõhukene valutama ja kuna öö oli ka magamata, siis pugesin teki alla ja mõnulesin enda voodis, millest ööläbi unistatud sai.

Ma mängin temaga kassi ja hiirt. Aga tegelikult on see ebaaus, et ta jälle tagasi tuli. Ma tean, et südames ma tahtsin seda aga mõistus ei taha seda. Ta teeb mulle äkki uuesti haiget, tegelikult lähedale pääsematagi. Sest ma võtan iga ta tegu hinge. Mis on hävitav. Ta võiks mu vaikselt surnuks piinata, kui tal see huvi oleks. Aga ma ikka ootan, et ta msnis räägiks või sõnumi saadaks. Kasvõi ainult selleks, et ma saaks talle midagi kurjasti öelda. Kurjasti, mille taga on soov kaitsta enda hinge sissetungijate eest.

Aga nüüd tuleb üks hr. Oleksvõinud vaba nädalavahetus sõprade seltsis. Äkki saan oma mõtted selgemaks.

Äkki ma leian enda elu üles.