Ära piina mind, ma ei ole sul ees.

Täna päeval uksekella helisemas kuuldes ootasin ma ust avades eest leida mõne kodukandi poisi luniva näo, et järjekordselt mu digikaamerat laenata. Ja seega oli ka minu ehmatus VÄGA suur kui leidsin eest hoopis poisi, kelle ma 3 nädalat tagasi maha olin jätnud. Ja seal ta seisis minu esikus nagu vanadel (headel?) aegadel- käes 3 kollast lille, mille sorti ma siiani tuvastada pole suutnud.

Miks ta tungis ettehoiatamata tagasi mu ellu? Et lihtsalt mind häirida? Sest enda arvates väljendusin ma piisavalt selgesti, et kõik meie vahel on läbi. Ja miks nüüd, naistepäeval, tuli ta ise vabatahtlikult mu uksetaha kui just eelmisel reedel keelas mul ühele peole minna, sest tema jaoks olevat minu nägemine liiga valus?!

Pärast "tsau" ütlemist ja kerget kallistust haaras ta mu näo oma käte vahele ning õnnistas mu huuli ühe väikese musiga. Ja muidugi vastasin ma talle samaga. Ehk oleks olnud õigem pea ära pöörata? Aga..aga see kõik tuli ju nii ootamatult!

Kas sellistel ootamatutel hetkedel tulevad välja meie sügavamad tunded või toimetame nii nagu harjumuseks saanud on?