Sellest kuidas ma ära armusin. Täitsa Ära

Terve nädalavahetus kvaliteetaega. Reedel linna poole samme seades polnud minus mingit tunnet, et täna tuleb kuidagi teistmoodi. Mitte vähegi. Istusime kolm tundi Joonasega Saiakangis ja rääkisime elust ja armastusest. Plaanisime Jaanipäeva. Leppisime kokku, et kord viin mina teda Privesse tantsima ja tema mind Tartu Illusiooni. Meenutasime natuke eelmist suve ja kunagist kooliaega. Meil oli tore. Ja VK-s sünnipäevakooki ja lastešhampust ostes läksid me teed lahku. Mina sünnipäevale ja tema oma naise kaissu filmiõhtule.

Ootasin oma koogi ja vahujoogiga uue punase mazta kuuega saabuvaid Monat ja Beritit Sohose ees. Käisime veel sekundiks minu juurest läbi ja Johanna pidime samuti peale võtma. Planeeritud kella üheksa asemel jõudsime mustame kortermaja ette hoopis pool tundi varem. Kuna Marin elas vaid paari maja kaugusel meie lõppeesmärgist, kohtusime temaga ukse juures. Poiss pidas sünnipäeva sõbra juures, keda meist vaid Mona teadis. Ja temagi mitte just kuigi palju. Vaid ühised aastad põhikoolis.

Juba täiesti esimesel uksest sisse tulemise hetkel jäi mulle üks noormees silma. Sünnipäevalaps tutvustas teda kui korteriomanikku. Kõik algas ühe suurema jutustamisega, mis peagi tuba täitis. Mina ja Marin hakkasime vaikselt teistest eralduma ja mingil hetkel võttis tantsutuju meis võimust. Ühel hetkel istusime kõik põrandal ja mängisime mingit ''ringmängu''. Noh mingit sellist, mis gümnaasiumiaastatel popid olid. Mina sattusin istuma Marini ja selle noormehe vahele. Üpriski kitsas kuid samas mitte niiväga kitsas, et see oleks olnud loomulik, olukord tekitas olukordasid, kus kogemata (või sisi mitte niiväga) teineteist riivasime. Varsti sai puudutustest käesthoidmine, sedagi mitte teiste ees, vaid salaja seljataga. Tegelikult läks üpriski kaua aega enne kui käesthoidmisest esimese musini jõudsime. Aga igatahes esimene musi tuli. Ja peale esimest musi ma teadsin, et se ei jää viimaseks. Ma pole aastaid niimoodi suudelnud. Lihtsalt ennast unustades ja imestades, kuidas keegi niivõrd kvaliteetsuudlusi jagab. Kirega. Mul tõesti oli kirg. Ja varsti oligi hommikutunnid ja noored hakkasid väsima. Ta suutis isegi kaisus ideaalne olla. Hommikul sain nii ideaalselt olla. Nagu printsess. Ma olin õnnelik.

Kui teatasin, et koju hakkas minema, vaatas ta mind nagu ma teeks nalja. Natuke veel tuvikeste mängimist, uksepeal suudlused, mis poleks võinud kunagi lõppeda ja soe:''näeme''.

Kella kaheteistkümnest vedelesime jälle tema toa voodil ja rääkisime ühiste sõpradega juttu. See tundus juba naljakas, et juba seal tagasi olen, aga raske oli olla eemal. Kella neljast hakkas tema tööpäev, jäin veel natukeseks ajaks sinna aga kuskil kuuest jalutasin jälle koju, võtsin Mariniga ühendust ja leppisime, et kohtume kell üheksa Balti Jaamas, sest ta oli hommikul maale sõitnud. Nüüd siis sõitis tagasi. Ootasime natuke kõnet, sest plaan oli õhtul sünnipäeva tähistamist jätkata. Kõne tuli alles üheteist ajal. Mina suutsin vahepeal juba hulluks minna. Kella poole kahteistkümnest veetsime juba aega Eurovisoni kõrvale rumalaid nalju tehes.

Istusime köögis, rääkisime juttu, ta kõditas mind ja mina kiusasin teda ja vahepeal proovisime igasugu asju nagu näiteks nokamütsidega suudelda ja selles vaimus edasi. Meil oli tore aga eelmise päeva väsimus ajas magama. Hommik oli sama nunnu kui kõik muugi. Peale äratust on nii kurb üles ärgata aga tema kaisus võiob veel vähemalt nelikümmend kvaliteetminutit terehommikustkallide ja võluvate suudlustega veeta. Sest vahest meid ei huvita, et keegi meiega samas toas/voodis magab. Me lihtsalt naudime teineteist...

Aga kuidagi õõnes on päev läbi tema kõne oodata. Ta küsis küll kaks korda mu telefoninumbrit aga see ei ole päris helistamine veel. Kirjutas ka aga see võib ju misiganes olla. Oeh, ma esimest korda elus armusin esimesest silmapilgust ja nüüd see on mind terve mu eluga peapeale keeranud. Kõhus on liblikatesõda.

Ma võin varsti liblikalaenutuse teha...