Igal hommikul olen uus

Kõik armastused lähevad alati natuke üle. Aeg on näidanud. Sind võidab armastus, mitte inimene, kes juhulikult su kallima nime kannab. Varsti tunne kandub teisele kehale üle. Kas ajutiselt enesearmastuseks, sõbraarmastuseks või siis jälle uueks suureks armastuseks. Meeste puhul vahest autole. Naise puhul võib ajutliselt südame võita ka uus jakk või käekott. Minul on see esimene faas käsil. Samal ajal tahtes natuke (kasvõipaariks päevaks) olla keegi teine. Keegi, kes ei peaks pidevalt tajuma seda, et ta ei suuda pakkuda inimestele seda, mida nad minult tahavad.

Niih, kuulsin täna, et ma olevat rase. Toredad jutud. Ma ei saa aru, miks mingid SUVALISED tüübid üldse minust rääkima peavad. Las ma elan üksi oma elu. Mis see nende asi üldse olekski, et sõpradega omavahel minu eraelust rääkida. Tahaks nagu rokkida, veel mõnest aastast viimase võtta. Ise kahetsemata, täiega... Aga isegi kui ma ise suudan niimoodi edasi minna, et mul on ükskõik, mis teinud olen, siis teised millegipärast ei suuda. Peavad ikka nokkima ja klatshima.

Miks lapsed mu ümber suureks ei või kasvada. Aga jah, laps jääb lapseks. Ja jutte jäädakse rääkima. Ja mida parem olen mina, seda hullemaks muutuvad jutud.