Pole mõtet nukrustada, ta pole nagunii sinu tüüp

Liiga palju vaba aega teeb mu lolliks. Ja see igatsetud iseendaga olemise aeg voolab sõrmede vahelt nagu esimene lumi. Vahel ennast kõrvalt vaadates(jah, ma oskan ennast vahel ka kõrvalt vaadata) näen ma tola, kes teistele vaid nalja teeb. Keegi, kes arvab, et ta kõigest aru saab, kui samal ajal maailma asjad hoopis teist pidi käivad. Mul on on iseendagagi liiga palju tegemist, mis siis veel meestest rääkida. Ühestki armumisest on asi kaugel. Ainult üks poiss on. Selline, kelle vastu ma võiksin huvi tunda. Ja sedagi harva. Arvan, et mu kirg oleks suurem, mida rohkem ma joonud oleks. Nii, et: ''Jäta-rahule-mind-heaga-tahan-sind-vaid-purjus-peaga'' tüüp on jälle silmapiirile tekkinud. Kummaline on vaid see, et hr. Ebatäiuslik on millegi pärast mind kuidagi endasse kiinduma pannud. Vähemalt laupäeval filmiõhtul kellegi teise kaisus vedeledes tundus Ebatäiuslik õigem, kui hr. Ideaalne. Sest kohvilauas ideaalidest rääkides unistan end just samale filmidiivanile.