Parem on olla jääs.

Eile oli siis meie armsa sugulase sünnipäev. Marini ja Heleniga pakkisime juba varakult asjad kokku ja hakkasime maakodu poole liikuma, sest koht tuli vägevaks peoks ettevalmistada. Mariniga ostsime endale Pina Coladat ja natukene uut kuuma Twisti proovimiseks, mis üsnagi heaks osutus. Helen ei võtnud seekord midagi. Maale jõudsime venelaste küüdilahkuse abiga ja kolme kilomeetriselt jalutuskäigul maanteelt- majani külavaheteel peatas meid üks punane auto, kust tabas meid samuti lahke ja armas olemine, ning autosõit maamaja ette. Nimelt korjas meid üles üks meie maakodu lähedal suvitav noormees, keda kohtasime sedapuhku esimest korda. Meid ta juba teadis, meie olime " poest üleval" elavad neiud, keda ta ennemgi silmanud oli. Tänades hea tuju ja küüdi eest leidsimegi end koduõuelt. Elamine ärakoristatud,istutasime endid mugavalt kööki laua ümber tugitoolidesse, nautisime twisti ja tegime vesipiipu. Peale natukene aega totaalset löögastumist tulime geniaalsele ideele uurida natukene meie ühist koosostetud raamatut numsikule. Raamatuks osutus sedapuhku Peeter Sauteri "Verejooks", mis ka meie valjult ettelugemisest ei pääsenud. Raamatu algus oli üsnagi tavaline eesti kirjanikkude tekst- kepp& joomine. Kuid no, okei, loodame, et kui numsik selle läbi loeb, et talle meeldib. see loeb.
Varsti saabusid kohale ka õhtu staar ise, koos oma me-kõik-tüdrukud-kadestame-sind-su-poisi-pärast poisiga, sest nad tõesti on koos perekond Nunnud. Ja nüüd ma tahaks näha inimest, kes ütleb, et vana suppi ei tasu üles soojendada. Tasub küll! Ahjaa, perekond Nunnul oli kaasas veel üks Heleni endine klassiõde.
Kauaks meid kuuekesi ei olnud, sest varsti ilmusid kohale ju vennad armsad, Joss ja Rainer. Kahjuks meie armas Mona meiega seekord ei liitunud, millest oli küll kahju. Noo, juua oli palju ja joodi ka palju. Õhtu alguses me Karliga ikka olime koos, kuid midagi oli teistmoodi, kui ennem. Siiani ei tea mis, aga oli. Marin ütles, et natukene mängis tüüp klouni. Eks seda ta tegigi, sest päris normaalne see käitumine jah ei olnud, kuid polnud ka hullu, sest ka mina olen natukene-mitte-normaalne-ja-võõraste-arvates-imelik. Õhtu jätkudes aga ta käitumine ei muutunud, va. selle, et hakkas rohkem nautima enda ja Heleni endise klassiõe seltskonda. Ka polnud hullu, sest ma ei ole väga armukade, kui just olukord seda mult juba ei nõua. Nemad siis kadusid vähemalt neljakümneks minutiks veranda sissepääsu ette , põlved vastamisi. Mööda minnes haaras Karl ikka mu käest ja silitas seda, kuigi asi oli juba kahtlane. See tunne sees ütles, et midagi on natukene korrast ära. Oligi. Õhtul muidugi ilmus ta veel oma tumepruunide ausate silmadega minu lähedale, kuid erilist lähedust ma temale ei pakkunud. Miks peaks? Pidin veel õhtul peale kuulma lauset, kus mu numsik sugulane Karlile ütles, et kui too läheb selle endise klassiõega üle piiri ja mulle sellega liiga teeb, siis annab talle tappa. Mis seal siis ikka teha? Lasin jutul minna kõrvast sisse ja välja ja nautisin õhtut edasi. Mariniga tegime aga drinke ja käisime vahepeal augustikuu taevast piilumas. Istusime vahepeal ka kahekesi voodis teineteiselt armsalt sõbramõttes vastas/kaisus olles, kuni liitus meiega Joss. Joss on muide vennakeste üks väga hea sõber, kes Saaremaal olles teavitas mind selles, et kui tore naiska ma olen ja, et ma Karlist pigem hoiduksin, sest too pidavat naistemees olema, kes ainult ära kasutab. Noo, siis seal voodis kolmekesti lesisime, naersime ja vaatasime telekat. No, see Joss küll aegajal liikus lähemale, kuid seda suutsime me Mariniga nats vältida. Naised noo on osavad noh. Aga siis hakkas ta mind kõditama ja pakkus massaaaži, millest me ka ära ütlesime. Peale hullu kõdirünnakut hüppasin ruttu voodist kiljudes püsti, muide kiljumises oli süüdi alkohol, ja kolisime Mariniga kööki laua äärde tugitooli. Ja joss järgnes, sai veel kiljutud, eest hüpatud ja vahepeal Karliga räägitud, kuid see selleks. Taha tuppa minnes, magama sättima hakates, oli meiega vahepeal liitunud ka Karl, kellega tüdrukutega voodis ühe kiire padjaralli pidasime. Eks sellest mu küünarnukk vist valutabki, eks neiud? naeran
Jah, asi lõppes sellega, et Karl läks üles hoopis mu õe ja oma venna juurde magama, kus magas muide ka see neiu, kellele ta õhtul seltsi pakkus. Ja mina ja Marin magasime kahekesi üheinimese voodis, mis muide oli üsnagi mugav. Marin on hea voodikaaslane. Soe oli ka tunnet" kitsas on" või " ära nihele" ei olnud.

Hommik oli juba hoopis midagi muud. Pea ei valutanud, tuju oli hea. Käisime veel Jossi ja Mariniga poes, pelmeenuskaid ostmas. Selleks ajaks, kui tagasi jõudsime olid ka teised üles ärganud. Karl mõnules toas tugitoolis ja vaatas telekat. Mind, kui aus olla, see väga ei huvitanudki ja oli isegi suht pohhui tema käitumisest, kuni hakkasin tundma ja tabama mind vaatavaid pilke, temalt. Tema pruunid silmad ja kindel silmavaade, mida tema kunagi esimesena ei lõpetanud, olid piinavad. Nad vabandasid ja olid armsad, kuid see ei aidanud, minu taasjäätunud süda ei sulanud. Sain varsti ka Helenilt teada, et Karliga õhtul nendevahel toimunud vestlusest selgus, et Karl ei taha ennast siduda ja tahaks " iga pidu uus naine" stiilis elada. Helen rääkis seda mulle nii kergleva kergusega, et ta vist ei mõistnud , et see pisar, mis silmanurgast tuli ja otse peaall olevasse patja vajus oli sellest, mitte upsmidagiläkssilma.-st. See ei olnud mulle nii kerge. Helen vist ei saanud aru ka sellest, et " oi Karl nunnutas mind ja vabandas minu (st.tema) ees, et ta sinule haiget teeb" rääkimine ei tee mulle head, sest pole mul vaja kuulda jälle mis ta jälle tegi jne. Ja poisist imestan seda, et ta teeb mulle haiget ja vabandab minu õe ees ja mulle midagi isegi ei räägi. Nojah, eks ma siis olen see naine, kellele ei räägita. Nojah, nojah. Kurb on. Aga jah, mängisin lõpuni kanget naist, ei allunud tema pilkudele ja "ma seisan siin verandal vihma käes ja ootan, et tuled ja räägid minuga" mängule. Ta läks ära ja südamel on ikka parem jääs olla.

Vabandan, et selline hala siin nüüd oli. Aga kord aastas võib endale kellegi lähedale lasta ja seejärel vastu näppe saanuna ka natukene viriseda. Ega seda kauaks ei jätku. Mul naeratusi palju varuks sellesse armsasse sügisesse.