Veider. Et palju on telefonikõnesid, mida eneselegi teadmata ootad. Sõpru, kellega alati heameelega räägid. Ja lõpuks lubad, et varsti kohtute. Aga millal on varsti? Homme? Poole aasta pärast? Tänu telefonile te isegi teate, et tema veel pole abiellunud ja lapsed on ka kaugemas tulevikus. Isegi väikestest afääridest ja pisematest probleemidest tead. Võibolla tead isegi kõike aga teda sa ei ole näinud. Vahel ikka helistad ka selleks, et peole kutsuda. Või telekaõhtule. Aga alati on midagi ees. Alati on võibolla. Harva jõutakse. Kole kahju on.

Vedeled kõhuli voodil ja ootad ühte sõnumit, mis juba vähemalt 18 tundi on hilinenud. See on paha tunne. Ja siis telefon heliseb. Ja teisepoolt tahetakse sult vaid seda teada, kus keegi on. Keegi, kellest sul juba nädal aega vähematki aimu pole. Sest temal on sinupärast valus. Ja sa tunned, et pead talle ruumi jätma.

Aga sa oled õnnelik, et vähemalt teised teavad, mida nad tahavad. Ja loodad, et tema tahab sind. Eile hommikul ju veel tahtis.