kui sa teaksid, mis mulle meeldib. Paneksid mu naeratama?
See on täpselt nagu jõhvikad meega. Esimene mõte, mis maitsemeeli erutab on magus. Magus, Magus. Hea. Ja siis hammustad jõhvika katki. Ja on hapu. Hapu, Kole, Paha. Isegi silma pigistad vahel kinni. Seejärel too esimene magus mõte natuke paitab haput ja jätab sulle aega järgi mõelda. Polnudki nii hull. Ja tahad veel. Ja veel. Ja veel. Kuni terve kausitäie ära sööd. Ja siis saavad nad otsa. Sul on sattunud vedama, kui külmapis juhuslikult veel mett ja jõhvikaid alles on. Kui su pahur lauopäevahommikusina neid tujuparanduseks ära ei söönud. Niisiis teed uue kausitäie. Natuke suurema. Aga kui ei ole jõhvikaid. Veel hullem, kui pole mett. Siis istud oma punasele aukuvajunud sohvale, tõmbad vana teki ümber ja püüad mõelda, midagi, mis su meeli sama kibedasti segadusse ajaks.
See on täpselt nagu mu suhted. Täpselt.
Mina, mu punane sohva ja kulunud telekatekk.
2 comments:
miks see pole minu mõttemaailm?
Mustikad ei püsi läbi talve:)
Ja nad pole piisavalt hapud ka, et olukorda välja mängida.
Kust nüüd võtta, mis on improvisatsioon, mis mina. Need, kes mind tunnevad, teaksid, et ükskõik kui palju kui ma ka ei püüaks imprioviseerida olen see siiski mina. Luust ja lihast, läbi ja lõhki. Ka koos valedega, koos tõe ja naljaga. Ja seepräast ma kipungi arvama, et ka ''mittereaalsus'' on tegelikult, sest ma pole väga kaua rääkinud millestki, mis tegelikult nii pole. Sest see on kõik olemas. Ühe väikse tüdruku elu. Koos pisarate, naeratuste, armastuse ja rõõmudega. Ja tegelikult koos lootusega. Sest tegelikult ma ju naeratan ka. Lihtsalt naeratus paneb natuke vähem kirjutama.
Post a Comment