sest mulle meeldib sokkideta seks

Päeva kõige magusam osa. Oled ütlemata väsinud. Juba viimased pool tundi unistad voodist. Unenägudest. Natuke uuest hommikust. Aga enim sellest, mis öösse jääb. Unenäod. Soe tekk ja pehme voodi. Soojad tunded ja unesegused mõtted.

Suundud heleroosasse vannituppa. Võtad seljast pluusi ja seod juuksed hobusesabasse. Ja peavõru. Ikka selleks, et juuksed märjaks ei saaks. värvitud silmad võtad näopesugeeliga maha. Asendad hommikuse puudrikihi öökreemiga, pesed hambad. Otsid kuskilt välja oma punase käterätiku ja paned hommikuseks dušiks valmis. Naeratad endale peeglis, tõded, et oled ka ilma meigi võltsi korrata täiesti armastusväärne ja tõttad kergel sammul oma magamistoa poole.

Riietega magama ei poeta, võtad teksapüksid ja viskad nurka, kõige esimene koht, kust hommikul kiiruga riideid otsida oskad. Kapikaugustesse jäävad nad tavaliselt kadunuks. Ja muidugi tuleb sulle veel midagi meelde. Kas kööki ununenud telefon või lukustamata uks. Ja siis jooksed veel tore veerand tunnikest mööda korterit, sest telefonile oli tunud sõnum, mis sulle midagi homsetest kohustustest meenutas. Et sa ikka selle ja selle enne hommikut ära teeksid, mille juba täiesti unustanud olid.

Sokkis mööda külma ja kõhedat elamist toimetada on tore. Aga voodisse pugemise reegel number üks tähendab, et seda ei tehta kunagi sokkidega. Nad ahistavad. Meenutavad, et meil on midagi TÄHTSAMAT teha, kui enda elu hästi elada. Et meil on vaja õppida, töötada, poes käia või koeraga jalutama minna. Niikaua, kui mul veel sokid jalas on, ma tean, et kõik, mis ma teen, on kohustus. Ainult paljajalu võin ma naerda.

Ainult niimoodi olen ma see, kes ma tahan olla.