Kandadel talluja oled

Täitsa lõpp, ärvake, kes alles nüüd märkas, et pool novembrit ongi juba läbi. Minul on küll selline tunne, et kevadel on tulemas midagi sellelaadset nagu ''viimane kohtuotsus'', kuhu minu kaitsja lihtsalt ei ilmu ja mina seisan keset suurt saali, kus mu ümber on miljon ja üks kurja ja pahatahtlikku inimest, kes kõik näitavad näpuga minu pihta ja karjuvad läbisegi midagi sarnast, nagu nad tahaksid mind surma mõista. Oehoeh, mu fantaasiat, aga täitsa külmavärinad tulevad peale, kui november üle huulte tuleb. Kõigil teistel on ka kuri, nukker ja valus olla. Ega ma ainuke ei ole siis, kes karta oskab.

Ma ise ka märkan, et kuigi ma vahel mõtlen seepeale, et mul on natuke niru olla, kuna mu viimane suur tunne nii segaselt ja selgitusteta lõppes, ma siiski suudan hommikust õhtuni seepärast muretsemata eksisteerida. Mul on hetkel suuremaid asju, mis natuke rohkem loevad, kui üks valusalt lõppenud lovestory. Tuleb ju tunnistada, eks ta natuke tallub veel mu kandadel, aga hinges ma olen maha juba matnud selle unistuse. Hing veel loodab, mõistus käsib aga hoopis kooli pärast muretseda ja õppida, õppida, õppida nagu Leningi rääkis.

Debiiliks õpin ennast