Sina tegid mulle jäätisese musi

Jalutasin eile mööda pimedaid Tallinna tänavaid, käisin läbi raamatupoest ja otsisin kohta, kuhu üksi oma raamatuga pugeda. Pole sellist kohta Tallinnas, kus oleks piisavalt valge, piisavalt vaikne ja kus saaks oma nurgas istuda niimoodi, et kellegi etteheitvad pilgud sind ei mõõdaks. Vanasti mulle ju meeldis kohvikutes lugemas käia. Kevadepoole istusin niisamuti vana kaubamaja söögiosakonna ees käepidemete juures ja lugesin. Lasin sellel elul ümber minu toimuda, ma ei hoolinud mida keegi minust mõtles. Võibolla arvasin, et inimesed ei mõtlegi minust. Vist ei mõtlegi. Aga nüüd ma muretsen seepärast igatahes rohkem. Et see nurk kuhu pugeda mind ka kaitseks.

Raamatud on minu väljund sügisel. Saan põgeneda teiste maailma. Kuhugi kaugele, eemale oma probleemidest, eemale isegi enda rõõmudest, vaid vahel ennast raamatus silmates. Sügis kipub ikka nukra meele peale tooma. Võtab päikese, sunnib pikkasid pükse kandma, võtab ära trenniaja, teeb sõbrad kurvaks. Kohvitassiga muudel kaugustel rännata teeb vabamaks, aitab aega mööda saata nii, et ise sa endale meelde ei tule. Et saaksid enda hingest üle olla.