Sest ükskord on ikka esimene kord
See võis olla eelmine nädal, kui mulle AnnBrit ühe kentsaka loo rääkis. Et tema olevat isal külas käinud, nädalavahetuse kodus veetnud ja siis kuidagi nii pooljuhuslikult greipi maitsenud. No, MEIE- ilusad ja pirtsaka maitsega tüdrukud, kes me kunagi võibolla lapsepõlves ka seda haput apelsini sugulast maitsnud oleme, siis vähemasti loobusime selle tarbimisest suhteliselt kategooriliselt. Nüüd aga olevat tema terve greibi pintslisse pistnud ja väitis veel mulle, et too täitsa hea olevat olnud. Nu jaa nüüd ma ostsin õhtusöögiks greibi ja kaklen selle vesise ja punase viljaga. Täitsa lõpp, nagu lasteaiaealised printsessid. Kui tema saab, pean mina ju ka saama!
Ja kui ma kunagi greibi söömisel kõrgema pilotaaži saavutan, luban, et annan teada.

2 comments:
minu tagasihoidlik arvamus on, et sinu lapseaju kunagi ammu ammu ütles sulle õigesti ja greip ei kõlba tõesti süüa
:)
Kusjuures, on üks greibi ja mingi muu vilja mille nime ma enam ei mäleta ristand, mis kannab nimetust 'sweetie' ja on nagu greip, ainult et rohelist värvi ja hea maitsega.
Post a Comment