Kes ma ikkagi olen?

Kuna tulen erakoolist, tuleb mul ennast vast tihemini kaitsta, kui mõne rajoonikooli õpilasel, sest Eesti ühiskonnal on mingisugune haiglane viha inimeste vastu, kes maksavad hariduse eest, mida tegelikult riik ka tasuta võimaldaks. Viha inimeste vastu, kes üldse on võimelised millegi eest maksma. Kuid võin öelda, et tänu erakoolirõõmudele ja põhikoolitaustale ühes Mustamäe koolis on mul olnud võimalus võrrelda erinevate maailmavaadetega inimeste võsukesi. Milleni ma jõudnud olen, on see, et tegelikult pole küsimus enam rahas. Küsimus on meie vanemates.

Samuti olin ka Lapsepõlves ümbritsetud pigem jõuka kesklassi mõnusid nautivate inimestega. Isal oli tollal ajal tulutoov aktsiaselts, mis lubas emal minu ja õega koju jääda. Lasteaeda ma seega ei jõudnud. Ka mu mängukaaslastest käisid seal vähesed ning need, kes käisid omandasid kiiresti lasteaialiku: ''täna mängin Jüri, homme Mariga'' suhtumise. Seetõttu tekkis tunne, et tegelikult on aia taga uhkel mänguplatsil kilkavad lapsed vaid noorelt rikutud puuriloomad.

Esimene klass minus ehmatust ei tekitanud. Kuigi lasteaiasuhted olid jäänud minust kaugele, olid mul omad mängukaaslased. Ka meie mängisime jalgpalli, autodega, kodu ja kohvikuid. Nemad andsidki mulle algkursuse ühiskonna perekonnapoliitikas. Meie seas oli üks lapsendatud tüdruk, 50 aastaste vanematega poiss, kaks ilma isata tüdrukut, üks tüdruk, kes oma isa kartis, lapsi nii ühe, kui kolmelapselistest peredest. Mõnel oli endast kuni poole, kolm korda vanemaid õdesid vendi, mõne vanemad said alles teise lapse, minul oli samaealine õeraas.

Ma ei tea, kui palju lasteaias lapsed teineteise vanematega kokku puutuvad, palju nad nendest suhtest õpivad, kuid minu kohati küll valus elukool on mulle maailmatunnetamisel suuresti kasuks tulnud. Ma elasin justkui teatrilaval, kõik need laste vanemate pärast nutetud nutud, peksa saamised, isade joomingud, ema närvihaigus peegeldasid nende laste silmades. Pealegi oli ju alati näha, kui politseiauto kellelegi järgi tuli või kuulda kuidas lapsevanemad tülitsesid. Ja sõbrad olid need, kelle juurde pereprobleemide eest varjule tuldi.

Kuna ka algklassides sattusin sellise õpetaja käe alla, kes pidas meie suhteid sama oluliseks, kui õppimist, olin suuresti ka tegelikult oma klassikaaslaste kodudega kursis. Meil oli väike klass, sageli käidi teineteisel külas, mina tundsin oma sõprade vanemaid ja nemad omakoda minu omasid.

Kuna ma olen alati natuke teistsugune laps olnud, pole mu suhted eakaaslastega sageli klappinud. Teised on tihti võistlejad, grupivaimu austajad ja moe kummardajad. Mina aga võistelda ei armasta, ma ei taha olla kellestki parem või halvem, ma tahan ennast ületada. Samuti meeldib mulle nokitseda pigem üksi, kui mingi seltskonna tuules otsuseid teha. Ning muidugi ei tahtnud ka mu vanemad alati mulle uusi ja poppe vidinaid osta. Seega polnud mul ei damagotshit ega föörbit. Ma olin kena tüdruk, pikk, sale, mul eksisteeris oma arvamus. Ma meeldisin klassivendadele ja õpetajale.

Ma ei saa öelda, et mind koolis kiusatud oleks, aga samas ei armastatud ka. Sõnavahetusi ja käsikähmlusi võib meenutada mitmeid. Ma lihtsalt olin teistsugune ja ma ei pidanud seda kunagi mingiks halvaks omaduseks. Samas tahtsin ma alati olla veidike parem, osavam, kenam. Ma arvasin, et teistele meeldivad ilusad ja andekad inimesed. Aga tegelikult nad kadestasid neid hoopis.

Kõige hullemaks läks asi kuskil kuuendas, seitsmendas klassis. Eriarvamused läksid suuremaks, tülidest paisusid juba tragöödiad. Oli juhtusid, kus üks klassikaaslane ei käinud mingi minu ütlemise pärast terve veerandi koolis ja terve klass pidi kirja panema, mis meile tema juures ei meeldi. Aga kusjuures tüli noris hoopis tema, nähvas mulle: ''Meil ei ole sind vaja'' ja siis ma omaette hinges solvusin ta peale. Kui ma aga selle märkuse peale hoopis ära jalutasin, tuli välja, et neil siiski läheb mind vaja. Kuid mina, väike solvatud hingega tüdruk suutis vist ütlejale öelda midagi sellist, mis talle aegade lõpuni mingi templi jättis. Vot nii juhtub, kui olla otsekohene.

Mina ei olnud kakleja meelega, mulle meeldis lihtsalt oma rida ajada, kuid siiski ihkasin ka teistele meeldida. Samas- mitte kellegi teisena, vaid sellena, kes ma olin. Mu vanemad olid lapsepõlvest saati mulle seda sisestanud, ka hoovimängud olid mulle näidanud, et kõige tugevam olen ma iseendana. Mulle oli sisse jäetud natuke tagasihoidlikkust- tee oma suu lahti seal, kus oled oma õiguses kindel, kuid kõige targem oleks üldse vakka püsida. Rahvatarkus ''parem lase neil arvata, et sa oled loll, kui teha suu lahti ja lasta neil selles veenduda.'' Juhtis mind läbi põhikooli. Samas kui klassi popid tegelased hiilgasid ma tohutu enesekindlusega. Minu enesekindlus oli seevastu seesmine- ma tean, et ma olen meeldiv. Nende enesekindlus oli kõikuv, see olenes sellest, mis teised neist arvasid.

See suhtumine tuleb kodust. Ma ei väida, et minu lastetuba kõige ideaalsem oleks, kuid mulle on mu vanemate õpetused andnud tugeva põhja, et maailmale vastu minna. Teisalt nõudsid nad mult alati liiga palju. Neile oli oluline, et ma oleksin parim. Vähemalt oli too see, mida nad soovisid. Kuid ma suutsin neile väga harva musternäidis olla. Minu unistused olid sageli nende unistustest alguse saanud, seega olen ka praegu siin, kus ma olen. Aga sagedamini tegi see mulle haiget. Enne magamajäämist mõtlesin alati: ''Miks ma ei võiks olla selline, nagu minult oodatakse''

Puberteedi süvenemisega tekkisid ka teised kompleksid. Oli vaja olla kõhnem, kenam, säram, andekam. Käisin aastaid kuus korda nädalas trennis, seitsmendas klassis ei söönud ma peaaegu, et mitte midagi. Kuni kaheksanda klassi lõpuni kaalusin ma 174 cm juures ligi 47 kilo. Kuigi ma ei teadvustanud endale, et ma tahan kõhnem olla. Ma ei tahtnud lihtsalt paksem olla. Ma ei söönud mitte seepärast, et see mõni popp viis kaalu alandada oleks, vaid algas see ühest armumisest, mis söögiisu viis ja mõne ajaga tekib eriti noorel organismil harjumus, et ta vähe vajab.

Kohati oli see võibolla ka teiste surve, kohati ka vanemate surve, oli ju hea kuulda, et teised arvavad, et sa oled kõhn, samas ei suutnud ma kunagi sellega täiesti leppida- enda arvates ma polnud kõhn, ma olin nö: ''tavaline''. Aga ega nemad ju ei teadnud, et ma ei söö. Alguses ei teadnud ma seda isegi. Samal ajal oli mul sõbranna, kes end lõikas. Esimesel korral ma küll ehmatasin, et ta end tappa on üritanud, aga aegamisi sai selgeks, et motiivid on teised. See võtvat lihtsalt valu. Ka tema probleemid hakkasid kodust- liiga konservatiivne ja karm isa, samas puberteedi kipitav hing.

Ega minugi vanemad mind tol ajal eriti aktsepteerida üritanud. Pigem püüdsid nad mind mingitesse ahelatesse suruda, et mul mässamise tujusid isegi peale ei saaks tulla. Kui varemasti võisin ikka sõbrannade juures käia või õhtul jalutamas käia, hoiti mind nüüd kodus vangis. Vähemalt kolmveerandi aastast olin tavaliselt õega nägelemise või vastu ööd netis olemise eest koduarestis. Aga kuidas muidu siis kaks teismelist ühes toas elavat ühe arvutiga tütarlast, keda välja ei lubatud, läbi pididki saama? Meie arust olid meie kaklemised täiesti normaalsed. Juhtus ju ka paremates peredes.

Jää murdus kuskil üheksandas klassis, kui mind õhtuti ja öösiti välja hakati lubama. Alguses olid need öösel väljas käimised siiski vaid sõprade sõbrannade juures teleka vaatamised, klassi lõpus, hakkasime õe poisi sõpradega suhtlema, nemad vedasid meid ka esimestele pidudele. Ja need peod jäävad alatiseks. Ka õega hakkasime juba sõbrannade tasemel suhtlema, enam polnud me vaid mängukaaslased, meist olid saanud usaldusinimesed.

Ka põhikoolis oli minu kõrval toredaid inimesi, kellel polnud peamine olla popp ja lahe, kellegi suvalise inimese poolehoid või kellelegi teisele haiget tegemine. Need olid need lapsed, kes ei häbenenud oma sõpru ka vanematele näidata. Ja nende laste vanemad armastasid oma lapsi- sellisena nagu nad olid. Ja lapse aktsepteerimine ei tähendanud tol hetkel üldse mitte seda, et nende kasvatamisesse ei panustataks.

Gümnaasiumisse minek muutis mu elus väga palju. Alustades mu suhtlusringkonnast(millest on mul kõige rohkem kahju) ja lõpetades minu endaga. Minust oli paugupealt saanud suur inimene, kellel midagi juba seljataga, keda inimesed respekteerivad, keda mõni kadestab, mõni teadmatusest põlgab. Pigem läbi koolikaaslaste juttude olen kuulnud, et minu uude kooli tulek on paljudele meelde jäänud. Kes vaatas mind kui ilusat tüdrukut, kes kui konkurenti, kes kui potentsiaalset sõbrannat. Ise ma teiste pilke tähele ei pannud, vahest hõljusin liiga kõrgel pilvedes- olid ju minulgi kunagi suured unistused.

See oli hea võimalus kuskilt uuesti alustada, olin ma ju juba ammu unes igatsenud, et mul avaneks võimalus olla valge leht, ühegi täpita. Kustutada midagi oma minevikust, olla parem, tulla maailma, kes keegi sinust midagi veel ei tea.

Esimest korda ühena ''meist' üle kooli ukseläve astudes olid mu kõrval nii Janne, Ketlin kui Mona. Ma poleks kunagi osanud arvata, et nendest saavadki need tüdrukud, kes panid mind tahtma iga päev kooli minna. Kes panid mind söögivahetunde armastama ja vahel väsimusega viimase tunni lõpuni vastu pidama. Esimesel päeval kohtasin ma veel justkui tuhandeid inimesi. Kõiki neid kõrvuni veetud naeratusi, rõõmsaid tervitusi ja sõbralikku suhtumist. Olin ma ju läinud võõra inimesena võõrasse kooli, arvasin minagi, et erakooli õpilased on kõrged ja vastikud, kes panevad mind proovile, mitte ei paku kommi ja alusta sinasõprust.

Mulle tundus, et lõpuks ometi olen inimeste keskel, kelle ümber on armastavad ja hoolivad vanemad, kes on oma lastele õpetanud ka midagi muud peale selle, et peab olema enesekindel ja auahne. Lapsed, kelle vanemad olid õpetanud olema neid tolerantsed, siirad ning vahetud. Ja kui seda polnud teinud nende enda vanemad, olid neid armastanud vanavanemad või tädid/onud. Tundus, et igaüks meist oskas mõelda ka kaugemale, kui ''mina ise'', ennast stiilselt serveerida, teiste päeva tuua naeru ja päikest.

Teisest küljest ei saanud ma ju ''oma eelmisest elust'' täiesti puhtalt välja tulla. Mulle jäi palju sõpru ka põhikooli ajast, eesotsas Marin, kellega me siiani sageli lahutamatud oleme. Ka mu tollane kavaler, minu endine parim sõber, jäi pigem mu eelmise elu ''piiridesse'', sellesse ellu, kus lubatakse olla ka väsinud ja nukker. Kus maailm jagunebki poppideks ja luuseriteks. Ja mina olin hea meelega luuser. Aga ma olin kift luuser. Seepärast oligi natuke raske ''oma uues elus'', selles päikeselises maailmas ''popp' olla.

Ma väsisin kiiresti, juba mõne kuuga olin ehitanud enda ümber hea ja sooja turvalise kookoni. See koosnes minu pleierist ja minu poisist, kellega iga päev peale koolis kaisus filme sai vaadata. Ma süvenesin rutiini, istusin sügaval mustas augus, aga mul oli seal hea ja turvaline. Mul tekkis vastikus selle vastu, et mu uues koolis on kõik ''popid'', mul pole kellegagi kuskil mööda nurkasid hiilida.

Samas salaja hinges ma ju jumaldasin neid inimesi- lihtsalt nende aktiivsus, rõõmsameelsus väsitas mind. Nende perekonnad olid õpetanud neile sellised olema ettevõtlikud, edasiviivad, positiivsed. Mina polnud varem selliseid inimesi kohanud, veel vähem olin ma pidanud mõnega tervelt kolm aastat veetma.

Minu päästerõngaks sai minu klass. Me olime kõik omamoodi uued, see liitis meid ja lahutas meid. Meid ei olnud palju, kuid ma ei hakanud kohe kõigiga suhtlema. Mõne oma säravatest tähtedest avastasin alles üheteistkümnendas, mõne hoopis kaheteistkümnendas klassis. Koolist sai minujaoks siiski kõik. Ta võttis kogu mu aja, kõik mu sõbrad olid seal. Kui vaba aega ka jäi, veetsin ma selle ikkagi nende samade inimestega. Nende siiraste, rõõmsate, ausate inimestega.

Kuid ka kõige ideaalsemas keskkonnas on erandeid, nii oli ka minu koolis ääretult vastikuid, ebameeldivaid ja külmasid inimesi. Kui kunagi keegi ütles, et 'On inimesi, kelle sees elab Jumal. On inimesi kelle sees elab saatan! Ja on inimesi kelle sees elavad ainult ussid.'' Ja nende kibestunud inimlaste sees elab väga palju usse. Kuna ma nende inimeste perekonnani pole kunagi jõudnud, ei oska ma ka nende perekondliku tausta kommenteerida. Nad hoiavad kõik enda asjad enda teada, ainult teiste eludes urgitsevad liialt. Võibolla on nendegi vanemad neilt liiga palju nõudnud ning neid mitte armastanud. Liiga vähe olnud kodus ja liiga palju tööl. Aga need on kõik ainult oletused.

Minu kaks parimat sõpra on alates oma puberteedieast kasvanud koos ainult emaga. Mõlemal poisil on ka vend. Emad on üksi üles kasvatanud neli imetoredat, sooja, head noormeest, kellel on piisavalt nii taipu kui püüdlikust. Ma olen alati nende perekondasid imetlenud kes see ütles, et naine ei saa üksi hakkama. Ja kes ütles, et ta samal ajal pole võimeline ka enda karjääriredelil kõrgele ronima? Nemad on oma isadelt õppinud niipalju, kui võib öelda: ''mina selline olla ei soovi'', kuid ka see on õpetus, mida lapsevanem endaga kaasa võib anda.

Maailm on kirju, vanemaid on igasuguseid, kõige paremad neist on need, kes oma last armastavad. Kuid äkki peaks kõnekäänu ''ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise'' asemel vahel küsima ka seda, kes on me vanemad. Ja neid vastu armastama. Selle eest, kes me oleme.