Mis oli meil, mida ei ole meie lastel

Tegelikult peaksin ma praegu hoopis Euroopa Liidu poliitikate konspektis näpuga järge ajama, mitte siin ebaolulistel teemadel jutustama, aga vahel ei saa midagi teha, kui millegi ütlemise tuju on peale tulnud.

Nimelt veetsin täna päris palju oma hinnalisest ajast internetilehekülgedel arvamusartikleid ja päevaprobleeme hamba all nätsutades, mis tekitas minus jubeda jutustamisisu. Ja enam ma ei tahagi jutustada oma mõnest õnnetust armumisest või sellest, kui nõme on mu mõni klassivend, aga avastasin vaikselt, et mul pole kedagi kellega muudel teemadel rääkida. Kes on liiga rumal, et oma vaadet omada, kes liiga laisk, et temalt üldse mõningalist kursis olemist nõuda, kes liiga ninatark või võistlejahingega. Siis mõtlesingi välja, miks selle Tartu poisiga alati uskumatult tore on. Seepärast, et temaga tõesti saab rääkida. Sellest mis meelde tuleb, mis iganes hinge kraabib. Kasvõi aukudest haridussüsteemis, ürituste korraldamisest, kirjastuse tööle panekust, reklaamimaastiku magusamtest tükkidest või Eesti poppmuusika pealiskaudsusest. Sinna kõrvale kasvõi ''Joomahullu päevaraamatut'' ette lugedes ja teda kräsupea koogiga toites.

Kui Karliga ühel päeval jälle minu juurde läksime, kiitis ta mu kõrvalmaja korteriühistu osavõtlikust, sest augulise kuumaastiku asemel oli valatud korralik asfalt ning ehitatud parkimisplats. Minu lapsepõlves oli platsi asemel tohutult õunapuid, mitu puukuuri ja hernepeenrad. Minu akna all oleva muruplatsi asemel valitses dzungel, kuskil vedeles mahajäetud autokere, onni tegemiseks vedasime põõsaste alla ka kõrval asuvast autokeskusest autouksi ja -kumme. Seepärast ütlesin ka Karlile, et minul on kahju, et minu lapsepõlve asemel laiub asfalttee ning mu lapsed võivad puu otsas ronimise asemel hoopis parkimisplatsil joosta. Praktilisus hävitas selle väikese paradiisiaia, mis väikese Heleni jaoks tema liivakastiaegu meenutas. Kus mängivad minu lapsed?

Tahtsin öelda, et Eesti noore hääl on nõrk, me veedame liiga palju aega seda surnuks lüües, alkoholi tarbides või sudokusid lahendades. Meil pole ideaale, iidoleid, ideidki mitte. Me ei muretse isegi seepärast, mis homme saab, rääkimata sellest mis saab kahekümne aasta pärast. Me oleme sündinud heaoluühiskonda, me vanemad on ennast üles töödanud, meile piisavalt armastust jaganud, meil õues mängida lasknud ja lasteaiast viilida lubanud. Meid on sunnitud õppima- hea haridus kindlustab hea elujärje kuid sundimisega on meilt võetud huvi seda teha. Me küll tahaks saada edukaks ja targaks, osavaks ning usinaks, aga keegi ei taha teha töid, mis füüsilist kättevõtmist nõuaks. Keegi ei viitsi raha pärast peenraid rohida või maasikaid korjata. See hakkab ju seljale. Me tahame kontorit, mõttetööd, arvuteid ja palju paberit. Me tahame teha puhast tööd, sest see on see, mida meile koolis õpetatakse. See on ju see puhas õnn, mida koolis ihaldama pannakse.

Mina tahaks üldse olla pigem hea naine oma mehele , kui karjääriinimene. Tahaks hästi üles kasvatada oma lapsed, mitte rügada kontoris uue projekti kallal, samal ajal kui järelkasv lasteaias kasvataja range pilgu all enam ei teagi, keda emaks pidada. Mulle on tähtsam meie riigi püsimine, meie keele ja rahvuse hoidmine, minu enda õnnetunne, kui eneseteostusvajadus, et võimalikult kõrgele karjääriredelil ronida ja seal hiilata.

Kuhu sünnitab minu põlvkond oma lapsed? Ebakindlusesse, paanikasse, suurte defektidega Eesti riiki. Ma kardan, ma ei tea, mis ootab meid homme, sest MEIE ju ei hoia Eestit. Veel.