Üks printsess ja kuri ühiskond

Ma olen kahe päevaga ära söönud terve paki valuvaigisteid. Mäletan, kuidas eile püüdsin ja püüdsin, et natukenegi inimene olla. Jalutasin kesklinnast ringiga koju ja natuke nautisin, et oli vihmane, aga siiski paistis päike. Kuid inimesed ajasid mind närvi. Need kõik 400 tuhat inimest, kes kannavad liigapalju lõhnaõli ja jooksevad liiga palju ringi. Kes nügivad sinust küünarnükkide toel mööda või komberdavad liiga aeglaselt ees.

Ja ma ei taha temale ka jälle nutma minna, et mul valus on, kuigi ta on ainuke, mis aitab.

Ja mingi värk on bloggeril minu pikemate sissekannatega. Kas siin on minu tähemärgiline piir, et ma saan ainult lühikesi teateid kirjutada?