aga vähemalt mu load on roosad

Auto on teisaldatud ja mingis parklas, kõike seda selle lühikese aja jooksul, kui meie nautisime sõbra valmistatud cappochinot, mis oli pisike aga seda parem. Tagasi tulles oli selline ebameeldiv üllatus ja kiire kõne 110. Sealt kogu teave auto kohta. Siis hankisime kiiresti raha, et auto ära tuua ja tehti ka trahv, vähemalt on naeratuses nii palju kasu, et sain minimaalse.

Mõni aeg hiljem helistab sõber, kelle pidime peale võtma, et koos peole minna, mul enam seda tahtmist ei olnud aga nemad viisin kohale ja siis ta maksis mulle nagu bensu eest või nii, mis on väga kasulik, eriti peale sellist juhtumit. Talle ma sellest loomulikult ei rääkinud, kuid ta teadis, et midagi on viltu. Täna rääkisin temaga ja mainisin, sorri, et tegelikult ma ei tahtnud sinult raha, sest ma olen temaga rohkem koos sõitnud, kui ükskõik kelle teisega aga siis ta ütles, et mul pole vaja muretseda, ta teab milles asi ja ma ei pea sllest rääkima, kui mul nii kergem aga küsis muuseas, et palju määrati, see oli armas. Ja selle kohta, et ma ei põeks tema tasulise sõidutamise eest ütles, et ega raha pole rukkis, seda saab talvel ka:) See tegi seest palju soojemaks ja ma tundsin oma vana sõbra jälle ära, kes oli vahepeale kuhugile haitunud. Võibolla oli see selleks ka hea.

Kindlasti oli see selleks kasulik, et vähemalt mõnda aega sõidan ma nüüd korralikult.

Aga Heleniga oli hea nagu alati, nüüdsest oleme kõigele lisaks veel ka peomaaklerid. korraldame pidu, kuhu on kutsutud ilusad inimesed. Paljud on võibolla ja mõned ei saa ka aga praegu ma lihtsalt loodan, et tuleb vajalik arv inimesi.

Kohutav tunne oli öösel magama jääda, kuigi sain kirja kõige pisema rikkumise mis võiks olla aga und ei tulnud, kuna nii suurt rahutust ja südame peksmist pole varem küll tundnud, lihtsalt võimatu on magama jääda, kuigi väsimus on suur. Tahaksa nutta ja naerda, kuid mõlemat korraga ei saa ja see teeb seest tühjaks, samal ajal olles täitmatu ja ihates midagi, mida ise ka ei tea. oeh.