´kui sa mind tunneks, teaks sa mida sinult tahan

Eelmise nädalavahetuse veetsime Janne ja veel paljude sõprade ning tuttavate nägudega Janne maakohas. Täpsemalt siis Haapsalu lähedal. Kohale jõudsime pimedas ja mina isiklikult täiesti magamata, sest olin eelmisel ööl pidanud taktitundetuid inimesi kannatama. Väga raske on magada, kui keegi ennast Taneliks pidades tervele majale akna all seneraadi laulab.

Kuid Haapsallu jõudes oli väga raske end käima saada. Jannel oli palju askeldamist. Mina tundsin ennast kuidagi võõralt ja ei osanud olla. Mida juhtub minuga muidugi väga harva. Seda, et ma ei oska olla. Millegipärast (vanad koolikaaslased vist) sain kiiresti teistega ühele joonele ja panime isegi ühe korraliku äraolemise püsti. Hommikul ärgates(ma tegin seda vist majarahvast viimasena) olid suur enamus kuhugi ära kadnud ja mina täiesti hämminguga maha jäetud. Noh, ma pidingi kaheks ööks jääma, aga ma ei teadnud, et teised ei jää. Lõppkokkuvõttes oligi aga vist siiski nii kõige parem.

Käisime veel minu vanaisa talu vaatamas, kus oma lapsepõlve heina täis lakas ja õunapuuaias veetsin. Tundsin päris esimest korda, et ma olen päriselt ka suureks kasvanud. Lapsepõlve müüsid mu vanemad maha, kui ma olin kümne või üheteistkümne aastane. Juba tollal tõi see pisarad silma. Nukrutsesin, kuulasin sõbra autos Kings of Convenience plaati ja sõin ära hommikusöögiks ostetud võileiva, mida selle suvega armastama olen hakanud.

Päev möödus kiiresti, varsti oligi juba õhtu ja me Jannega püüdsime mõlemad oma blondid peanupud tööle panna, et kuidagiviisi kanafileest šhashlõkki teha. Jannega saab alati naerda, eriti kui me oma tegemistes käest kinni võime hoida. Ma poleks kunagi osanud arvata, et üks söögitegemine niipalju naeru võiks valmistada. Ja eks see pooleks naerukrampidega kokkamine tegi meie tegutsemise veelvõrd raskemaks. Püüa sa siis grillida, kui kana vardal ei püsi ja ühte külge rohkem armastab. Või kui vardaalused puupakud ära põlevad. Arvan siiani, et mehed peavad süüa tegema. Kui mitte köögis, siis vähemalt lõkke ääres! (ja ärge saage valesti aru, mulle väga meeldib süüa teha. lLhtsalt mehed on selles loomingulisemad. Võibolla on asi selles, et neil pole põlvest põlve kätteõpitud retsepte.)

Õhtu jätkus söögi tegemise vaimus. Maja ajas vingu sisse ja me ei suutnud jõuda ühisele järeldusele, kas inimesed peaks toast õue ajama või läheb ving ise ära. Mariniga kevaditi minu maamaja küttes oleme mitu korda ''äpardunud'' ja ega meie siis eriti vingus küll istuda ei taha. Kükitame hoopis maja ees ja vaatame, kuidas akendest suitsu välja ajab. Jälle vist üks koht, kus mehi vaja oleks.

Äraminemispäev venis pikaks, kuid meeldivaks. Mulle meeldib jalutada, seega võtsingi ühe teekonna ette, et natuke oma mõtteid puhata. Ja oma Nunnukale mõelda. Mul pole sõnu. Meil on hea. Üle pikapika aja on mul lõpuks kellegagi hea ka mööda kodukandi tänavaid jalutada või jalgpalli platsiääres pallimängivaid jõmpsikaid vaadata. Ja et me võime koos unistada. Ma mõtlen kellegagi, kes pole juhuslikult miu parim sõbranna vaid keegi teine.

Äitäh Mona ja Marin, et te mu suve olete rokkinud! Aga nüüd teiega tennist mängima.

Ja millal me jälle sõitma lähme Mona? Saaremaale?